"Põrgupõhja uus Vanapagan" on A. H. Tammsaare viimane romaan, mille ta kirjutas 1939. aasta suvel. Seda on peetud kirjaniku kõige mitmekihilisemaks teoseks, kuna see sisaldab nii poliitilisi, folkloorseid, teoloogilisi kui ka intertekstuaalseid tasandeid.[1] Teos on märkimisväärne nii ühiskondlikust, poliitilisest kui ka kirjaniku isiklikust aspektist vaadatuna ja kahtlemata on see üks Tammsaare tippteostest.[2]
Romaanis kujutatakse talupojaelu groteskses võtmes, mistõttu ei pruugita sellesse alati tõsiselt suhtuda. Tammsaare kasutab teoses keelt eriti oskuslikult, mängib tähenduste ja müütidega.[2] Hoolimata teoses leiduvast rohkest huumorist, on see Tammsaare kõige pessimistlikum teos.[1]
Tammsaare kirjutas teosele ka proloogi ja epiloogi, kuid ta jättis need mingil põhjusel trükki andmata ning alles 1954. aastal ilmus "Põrgupõhja uus Vanapagan" proloogiga. Kui varem tuli lugejatel endil otsustada, kes on hull – kas tegelased, autor või lugeja, siis nüüd anti neile teada, et Jürka on tõepoolest vanapagan. Proloog ühtaegu selgitab, kuid samas külvab uut segadust, sest annab teosele teoloogilise suunitluse. Tegelaskujudena tuuakse sisse Jumal, Peetrus ja Vanapagan ning oluliseks saab lunastuse teema, mis on ka Uue Testamendi alustugi. Kirjanik uurib lunastuse võimalikkust ning inimese/kuradi ja Jumala vahelise lepingu kehtivust.[2]
"Põrgupõhja uus Vanapagan" on parim näide Tammsaare teostes esinevast irratsionaalsusest, sest tegeletakse n-ö lahendamatu probleemiga, mille keskmes on küsimus: kuidas õigesti elada ehk õndsaks saada? See küsimus aga tõstab esile veel ühe küsimuse: kas olemasolev maailmakord kehtib veel või mitte? [3]
Sisu
Romaani peategelaseks on Jürka, Põrgupõhja tallu saabunud vast abiellunud mees, kel pole külarahva imestuseks kaasas ühtki looma ega tööriista, ja kes elab enda sõnul vaid selle nimel, et õndsaks saada. Ta hakkab läbi käima sama küla elaniku Kaval-Antsuga, kes hakkab tema lihtsameelsust pidevalt (omakasupüüdlikult) ära kasutama. Seega lähevad vahetusse mütoloogilised Vanapagana ja Kaval-Antsu rollid. Romaan lõpeb sellega, et Jürka saab aru, et Ants ei ole mitte tema sõber, vaid vaenlane. Jürka hülgab oma veendumused ning paneb Antsu maja põlema, tormab ise põlevasse majja, et seal veel asju lõhkuda, kuid ta põleb sisse. Matmise ajal selgub, et Jürka oli tegelikult inimesena maa peale tulnud Vanapagan. Pärast esimese naise surma mainis Jürka ka kirikuõpetajale, et on Vanapagan ja on tulnud Peetruse käsul maa peale lunastust otsima, kuid tol korral kirikuõpetaja teda ei uskunud. Peetrus ja Vanapagan olid kokku leppinud, et kui Vanapagan maa peal õndsaks ei saa, siis Peetrus talle rohkem hingesid ei anna.
Igatahes tuleb välja, et jumala sõna järgi käitumine osutub Vanapaganale maa peal võimatuks ning õndsaks ta ei saa. Seeläbi saab lunastusest justkui märk, millel polegi tähendust, sest jumal saab ka ise aru, et maapealses maailmas tema lunastuseteooria ei toimi. [4]
Ühelt poolt tuleb Jürka inimeste harjumuspärast elu kahtluse alla seadma, kuid samas on tema eesmärk ka kehtivat korda säilitada. Sarnaselt "Tõe ja õiguse" Pearuga on tema ülesandeks olla "provokaatori" rollis ehk siis peab ta seadma kahtluse alla maailmas kehtivad reeglid. Kui Kaval-Ants peab Jürkat tolle irratsionaalse lunastus- ja vanapaganajutu tõttu hulluks, siis lõpuks hakkab Ants, kes senini on kõige üle kontrolli omanud, tõsiselt kaaluma, et ehk on Jürkal siiski õigus.[3]
Pearut ja Jürkat seob ka nende lähedus Goethe "Faustiga" ja Põrgupõhja-romaani võib näha koguni pahupidi pööratud "Faustina". Jürka on Mefisto pahupidine vorm, kes soovib head, kuid saadab ikkagi korda halba. Kuigi sündmustik toimub realistlikus keskkonnas, ei saa Jürka tegelaskuju võtta vastavuses tegelikkusega.[3]
Mõju ja hinnangud
Rein Undusk leiab, et "Põrgupõhja uus vanapagan" on "Tõe ja õiguse" esimese osa peegelpilt. Ta käsitleb Tammsaare viimast teost metafüüsilise teosena, kus kirjanik justkui konstrueerib reaalsusele neljanda dimensiooni.[5]
Lepinguteemast lähtudes võib öelda, et teos on ka apokalüptiline, kuna valmis samaaegselt Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisega. Kirjanik tundis muret maailmas valitseva poliitilise olukorra pärast ning mõistis, et Eesti ei suuda oma iseseisvust enam kaua hoida.[2] Põrgupõhja talu on justkui makrokosmose minimudel, mis hõlmab Tammsaaret 1930. aastatel kõige enam vaevanud metafüüsilisi ja eksistentsiaalseid probleeme. Põrgupõhja-romaan väljendab Tammsaare enda absurditunnet.[3]
Raamat on inspireerinud Eesti teatrite lavastajaid teemat lavastama. Samuti on romaani põhjal 1964. aastal tehtud samanimeline film ning 1976. aastal Vanemuise teatris esietendunud Jaan Toominga lavastuse filmiversioon (1977).[6][7]
Viited
↑ 1,01,11,21,3Meie Tammsaare. Kohtumisraamat kirjanikuga. A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
↑ 2,02,12,22,3Vaino, M.Küllap vist! A.H.Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan", 2016.
