Pearu ei ole sündinud Vargamäel, vaid tulnud sinna aastaid enne Andrest-Krõõta kusagilt kaugemast piirkonnast, Tammsaare sõnul paigast, kus "vaid hundid uluvad". Loomult on Pearu kaval ja veidi imeliku mõtlemisega, sageli äärmuslikult kiuslik ning isegi vägivaldne. Tema puhul ei või kunagi teada, millised riukad tal mõttes mõlguvad. Pearule meeldib tähelepanu ja inimeste imetlus. Pearu vempudel ei näigi olevat sügavamat tagapõhja. Tal on muuseas võime näha inimeste nõrkusi, sealhulgas ka Andrese omi, ning nendele surudes palju ebameeldivusi põhjustada ja väljakutseid esitada. Pearu võtab kogu elu pigem mänguna, milles peaosalisena näeb ta iseennast. Kuigi Pearule tööd teha ei meeldi ning ülemäära ta ennast sellega ei vaeva, ei jää ta jonnakuselt ja kanguselt Andresele alla ja saavutab veel rohkemgi. Pearu paneb Andrese tihti proovile ning vastandub oma irratsionaalsusega Andrese ratsionaalsusele. Samas viivad Pearu teod sündmusi edasi ja panevad Andrest ka filosofeerima ning seeläbi jõuavad lugejani Andrese tõekspidamised.[1] Kuigi mõnikord lähevad Pearu ja Andres isegi kättpidi üksteisele kallale ja kaebavad üksteist kohtusse, siis esineb ka leppimishetki, mil Pearu käitub justkui poleks meeste vahel kunagi tülisid olnudki (näiteks siis, kui Andrese naine, Krõõt sureb).
Pearu abikaasa hüüdnimi on Lambasihver (s.t lambakarjus, lambukeste hoidja). Pearu pole iial teinud probleemi sellest, et tema naine on pärit saunikute, mitte kohaomanike klassist – ta on omal ajal Lambasihvri kosinud siiski armastuse pärast. Ta ei räägi oma naisest iial tagaselga halvasti, ehkki tõdeb korduvalt, et nii kaunist ja heledat häält ning nii nõtkeid käsi nagu Vargamäe Krõõdal ei ole mitte kellelgi, ka mitte tema Lambasihvril. Pearu ja Lambasihvri esiklapsed on pojad Joosep ja Karla. Peale nende on Pearul veel lapsi. Vanim poeg Joosep abiellub Andrese vanima tütre Liisiga; Pearu ei kiida seda heaks ja jätab seepärast Joosepi talust ilma, kuid annab noortele siiski kaasa oma õnnistuse ja rikkaliku kaasavara. Talu pärib teine poeg Karla ja tema naine Ida. Selleks ajaks on Pearu juba voodihaige ja tunneb muret, et Pearu suguvõsa veri kaob Vargamäelt, kuivõrd Karlal on vaid tütred ning poeg, kes on õnnetuse tagajärjel invaliidistunud.
Kui põdur Pearu tunneb romaani V köites, et surm on lähedal, püüab ta saavutada kontakti Andresega, et viimasedki tülid oma surivoodil ära klaarida. Andres aga ei ilmu Pearu ette, ega lähe ka tema matustele.
↑Treier, Elem. Tammsaare elu härra Hansenina.Tallinn, 2002. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "Treier, 2002" on määratud mitu korda erineva sisuga.
