Prantsusmaa esimene mitteametlik saadik Eestis oli Raphaël Hurstel, kes saabus 1919. aastal Tallinna. Novembris 1919 saadeti Eesti pealinna esimene ametlik Prantsuse esindaja Herme.[2] 1920. aastast esindas Prantsuse valitsust Balti riikides Louis Edmond Paul de Sartiges, Eestisse määrati tema esindajaks konsul Georges Eybert.[3]
Pärast de jure tunnutamist 1921. aasta juunis tegutses maailmasõdade vahel Prantsusmaa saatkond Tallinnas aadressil Alendri 3. Välja arvatud Louis Mathieu de Vienne'i periood aastatel 1923–1925 (mil Eesti saadik asus Riias), tegutses saatkonnas ka Prantsusmaa erakorraline saadik ja täieõiguslik minister.[1][4][5][6]
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940 aastal teatas Eesti NSV Välisministeerium 12. augustil Prantsuse saadikule, et ta peab saatkonna tegevuse lõpetama. Kõikide Eestis olevate välissaadikute lahkumist nõuti 25. augustiks. Prantsuse saatkond Tallinnas suleti, kuid Prantsusmaa ei tunnustanud Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu.[7]
Iseseisvumise taastamise järel taastati Eesti ja Prantsusmaa vahelised diplomaatilised suhted 30. augusil 1991. Viisade osakonna avas Prantsusmaa Toom-Kuninga tänaval juba 20. jaanuaril 1992, ametlik Prantsusmaa saatkond taasavamine toimus 24. märtsil 1992 Prantsuse välisminister Roland Dumas' osalusel.[8][7]