Valdavalt tarbitakse tänapäeval audiovisuaalset pornograafiat pornofilmide, tekstilis-visuaalset pornograafiat pornoajakirjade ja eelmistele omaste vormidega kohandatud veebiportaalide kujul. Vastavalt liigitatakse pornograafiat kõige üldisemalt kahte liiki: hardcore (eksponeeritakse suguelundeid) ja softcore (ka "pehme porno", kus hoidutakse suguelundite eksponeerimisest).
Populaarsemad suunad:
amatöörpornograafia – mitteprofessionaalsete vahendite ja osalistega loodud teosed, sealhulgas ka näiteks veebikaamera abil;
tõsielupornograafia – salvestised väidetavalt reaalsest ja lavastamata seksuaalsest materjalist.
Ajalugu
Pornograafiline animatsioon "Eveready Harton in Buried Treasure" ligikaudu 1928. aastast
Pornograafia kui iseseisva ja ühiskonna poolt tunnistatud valdkonna sündi seostatakse varase uusajaga (17. sajand), mil see kerkis esile koos esteetikaga kui selle vastaspoolus ning puudutas eelkõige st ihulis-erutavate raamatute kirjutamist, väljaandmist ja levitamist. Väljaanded olid enamasti varustatud pildimaterjaliga, peamiselt ladina või prantsuse keeles ja paljud neist olid trükitud anonüümsete libertiinide poolt Amsterdamis ning sealt levitatud üle Euroopa. Pornograafia sündimist võib seostada just kunstiliste vahenditega seksuaalse erutuse tekitamise institutsionaliseerumisega, mille kaudu see eristus muudest kunsti vormidest. Pornograafiat levitati enamasti põranda all ning sellega olid seotud suured trahvid ning väljaandjate üle peeti kohtuprotsesse.
Kuigi piirid pornograafia ja esteetilise elamuse vahel on sajanditega nihkunud, siiski on pornograafia kasutus siiani enamikus riikides seadusega piiratud ja sellega muudest kunstilise väljenduse laadidest eristatud, kuigi illegaalseks suurt osa seaduslikult toodetud ja levitatud pornograafiast enam ei peeta. Pornograafia vabanemine põranda alt algas 20. sajandi keskel ning selle viimaseks veerandiks oli pornograafia, sh pornograafilised filmid ja nende levitamine enamikus riikides mingil viisil legaliseeritud. Siiani on valdavalt keelatud alaealiste, loomade ja seksuaalse vägivalla kasutamine pornograafiliste teoste loomisel.
Esimestest pornograafilistest teostest olid tuntuimad näiteks "Ekslev hoor" ("La puttana errante", 1650), "Tütarlaste kool" ("L'Ecole des filles", 1655), "Satyra sotadica" (1660).
Ka varasemal ajal valmistati teoseid, mis tänapäevase pilgu jaoks võivad paista pornograafilised, kuid neisse ei suhtutud toona nii nagu pornograafiasse ega levitatud institutsionaliseeritult, kuigi teatud suguline aktiivsus ja selle kujutamine võis eri kultuurides olla taunitud nii ühiskondlikult kui ka õiguslikult.
Tulevik
Seoses Internetis toimiva interaktiivsust võimaldava pornograafiaga tegeldakse teleseksi vahendite väljatöötamisega, mis võimaldaks astuda tehislikku sugulisse vahekorda (harrastada küberseksi) inimestel, kes omavad vastavaid seadmeid ja võrguühendust. Kuna pornograafia on olemuselt suunatud seksuaalse erutuse tekitamisele teiseste või kunstlike vahenditega, siis peetakse teleseksi võimaldamist loomulikuks sammuks pornograafia arengus, kuigi see hakkab ähmastama piire pornograafia, prostitutsiooni ja üldse seksi vahel.
Pornograafiavastased
Soome piiril konfiskeeritud pornograafiline materjal 1969. aastal
Tulisemaid pornograafiavastaseid on kristlik religioon. Tõsiseid probleeme on ka pornograafia õigusliku staatuse määratlemisega.
