Poliitiline filosoofia on poliitikast mõtlemine ja poliitika toimimise ülevaade. Poliitiline filosoofia on praktiline filosoofia (nagu eetika), peaküsimuseks on mida teha? Poliitilises filosoofias vaadeldakse kodaniku, riigi, võimu, vabaduse, õiguse (vastupanuõiguse), poliitilise osaluse ja eetika seoste erinevaid käsitlusi ühiskondlikus mõtlemises. Siia kuulub ka väitluskunst, loogika (mõtlemise vormid, tõesus) ja poliitilise mõtlemise ajalugu.
Uusaegses poliitilises filosoofias võiks eristada kahte suunda:
- Sotsioloogiline-kirjeldav arusaam – ühiskonda mõjutavad kindlad seaduspärasused ja meie võimuses pole neid muuta. Marxi ajalooline materialism: ühiskondlikud suhted on määratud tootmissuhete poolt. Machiavellist alguse saanud traditsiooni, mida tänapäeval esindavad näiteks Schumpeter, Foucault. Ühiskonda käsitlevad nad pideva võimuvõitlusena, mitte mõistlike isikute tegevusena ühise kasu nimel. Taoline lähenemine võib olla teadusliku taotlusega, soovides kirjeldada ühiskonnas toimivaid seaduspärasid või siis väärtustav, avaldades oma hoiakut nende seaduspärade suhtes, kuid ei vastata küsimusele, mida teha?
- Ratsionaalne-normatiivne arusaam – filosoofia tulemusel saame ühiskonda paremaks muuta. Eeldab, et inimene on võimeline mõistlikeks poliitilisteks valikuteks, s.h omakasust loobumiseks üldise kasu nimel. Saab alguse valgustusest (kaudsemalt juba Descartesi ratsionaalse toimija ideaalist). Valdav on normatiivsus: millist eesmärki peaks ühiskond järgima, ning kuidas seda saavutada? Arvatakse, et kui nendele küsimustele piisavalt veenvalt vastata, siis ülejäänu on ühiselu ideaalseks muutmisel tehnika küsimus. Viimatikirjeldatud lähenemine on poliitilises filosoofias rohkem levinud.
Võimu põhjendamise probleem
Kuidas põhjendada mõne konkreetse grupi võimu ehk autoriteeti:
- Jumalik autoriteet. Siin palju võimalusi, kuid see seletus kõige vanem.
- Loomulik autoriteet. Inimesed on ebavõrdsed, mõnele on loomuomane alluda (Aristoteles).
- Autoriteet hüvest. Siia kuulub Platoni perfektsionism. Valitsema peab see, kes on kõige targem.
- Nõusolekul baseeruvad teooriad. See on populaarseim seletusviis tänapäeval. Erinevalt eelnevast kolmest eeldab see kõigi ühiskondlikes protsessides osalejate võrdset õigussubjektsust.
Kreeka demokraatia teket 5. sajandil võib vaadelda jumaliku autoriteedi lagunemisena. Sofistid jutlustasid, et võim on kokkuleppeline (nomos, seadus), seal pole midagi jumalatelt saadut. Selline lähenemine õigustaks mistahes demagoogilisi manipulatsioone, mistõttu Sokrates ja Platon ei nõustunud sofistidega. Kokkuleppe teooriale tõid nad vastukaaluks autoriteedi hüvest, valitsema peaks see, kes on kõige hüvelisem ehk vooruslikum. Kui traditsiooniliselt samastati voorust (arete) just päritolu ja rikkusega, siis Sokrates pidas radikaalselt vooruseks üksnes teadmist. Siit järeldub, et valitsema peaksid need, kellel on kõige rohkem teadmist – filosoofid. Sokratese surma järel kaugeneb filosoofia pikkadeks sajanditeks poliitikast. Platoni poliitikaalased arutlused on utopistlikud ega sisalda praktilisi juhendeid.
Keskaja mõtlemises valitses taas jumaliku autoriteedi teooria. Ideaaliks oleks leida ühiskonnakorraldus, mis vastab kõige rohkem jumalikule korrale. Loomulikult oli sel alal kompetentseim Rooma paavst, kes sageli nõudis endale ka ilmalikku võimu. Kuid kui reaalne võim talt käest libises, siis sai asja seletada ka teisiti: kuna siinne maailm on pattulangemise tagajärg, siis ei saa ükski ilmalik kord olla Jumalale meelepärane.
Niccolo Machiavellit (1469–1527) võib pidada renessansiaja poliitilise mõtlemise rajajaks. Peateoseks "Valitseja" 1513 (olemas ka e.k). Machiavelli heidab kõrvale võimu põhjendamise küsimuse (jumaliku autoriteedi) ja keskendub üksnes võimu säilitamise tehnikatele.
Ühiskondliku lepingu teooria on võimu õigustamise viis, mis mõjutab kõige rohkem tänapäeva ühiskonda.
Võimukriitilised teooriad
1) Pessimistlikud kirjeldused: pole võimalik luua "häid", mõistuspäraseid võimustruktuure (Max Weber, Joseph Schumpeter, Foucault ja Saksamaa ideoloogiakriitika koolkond). Kuna inimesed on loomu poolest halvad (Hobbesi eeldus), siis on kõik ühiskondlikud võimustruktuurid ka halvad. Poliitilise filosoofia ülesandeks saab olla ainult võimustruktuuride deideologiseerimine, s.o näidata inimestele, et näiliselt hea ja erapooletu võimuaparaadi sisu on ikkagi vägivaldne.
2) Utoopilised teooriad: saame jõuda parema ühiskonnani ilma võimustruktuurideta (sotsialism, anarhism). Riigivõim on küll parandamatult halb, kuid inimeste võimuses on jõuda uue, ilma riigita koosluseni. Utoopiliste teooriate eelduseks, et inimene on loomu poolest hea (Rousseau eeldus).
