Bauschi eripära oli selles, et teda erutas vaataja ja tantsija meeleseisund. Üks Pina Bauschi tuntud tsitaate on: „Mind huvitab kõige vähem see, kuidas inimesed liiguvad, mind huvitab see, mis neid liikuma paneb.“[1]
Elulugu
Bausch sündis ja veetis oma lapsepõlve Sollingenis Saksamaal. Tema vanemad August ja Anita Bausch olid väikese hotelli ja restorani omanikud. Vanemad tegelesid äriga ja noor Pina Bausch lõbustas end ise, ta istus hiliste tundideni restorani laudade all või korraldas klientide meelelahutuseks spontaanseid tantse.[2]
Tema esimene mitteklassikaline ballett lavastati 1968. aastal. 1969. aastal võitis ta esikoha rahvusvahelisel koreograafide konkursil Kölnis. Pärast eksperimentaalset balletti “Nachnull” 1973. aastal asus Pina Bausch juhtima Wuppertali ooperi- ja balletiteatri balletitruppi. Ta juhtis truppi kuni elu lõpuni. Trupi nimi oli Pina Bauschi Tantsuteater Wuppertalis.[4]
Looming
Pina Bauschi teatri uurimise eesmärk oli isiksuse sisemaailm, kus keha oli peamine uurimisvahend. Tema maailma ettekujutus oli subjektiivne ja see kajastus ka tema loomingus. Bausch segas oma lavastustes klassikalist balletti ja modernset tantsu, luues esitusi, mis olid mõtlikud nagu tema ise. Tema kunst oli alati toores, närviline, eklektiline ja hõlmas erinevate ajastuste ja žanrite muusikat.[1]
Bausch on öelnud: „Tanztheater – pole lihtsalt institutsiooni nimi, vaid eraldi žanr, mis ühendab endas plastilise-tantsu ja visuaalse-teatraalse väljendust.“
Bauschi etendusi näidati tuntud lavadel üle maailma, sealhulgas tema asutatud Tanztheater Wuppertal Pina Bauschi trupi esitusega. Bausch esines mitmes riigis, sealhulgas Saksamaal, Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Tema teosed, nagu „Cafe Müller“, „Frühlingsopfer“ ja „Agua“ on saavutanud ülemaailmse kuulsuse.[5]
Tema julge, tugev teatraalne kujutlusvõime ning stiilide ja žanrite mitmekesisus moodustavad naljakuse ja traagilisuse segu. Bausch ei pakkunud kunagi selgitusi isegi kõige lihtsamate asjade kohta, ta lasi oma loomingul rääkida laval toimuva kohta.[5]
Bauschi loodud tantsuteater tõestab, et kunstil pole piire. Ta suutis luua tantsuteatri, mis rõõmustas ja inspireeris publikut üle kogu maailma. See teater ei karda sõnu ega hääli, ei karda näida inetu ja naeruväärne, see on institutsiooni teater, mida on füüsiliselt tunda. See on teater sisemisest üksindusest, mis sünnib grupi refleksiooni kaudu.[1]
↑Truskinovskaja, D. (2009, 30. juuni). Пина Бауш.
https://www.belcanto.ru/bausch.html
↑Gordeeva, A. (2022, 5. september). Бауш Пина.
https://bigenc.ru/c/baush-pina-048009
↑ 4,04,1Servos, N., & Morris, S. (s.a.). Pina Bausch.
https://www.pinabausch.org/person/pina_bausch
↑ 5,05,1Rudneva, A. (2019). ТЕАТР ТАНЦА КАК СИНТЕЗ ХОРЕОГРАФИЧЕСКОГО И
АКТЕРСКОГО ИСКУССТВА.
https://cyberleninka.ru/article/n/teatr-tantsa-kak-sintez-horeograficheskogo-i-akterskogo-iskusstva/viewer