Pieter de Hooch

Pieter de Hooch (ka Hoogh, Hooghe; 20. detsember 1629 Rotterdam – 24. märts 1684 Amsterdam)[1] oli Hollandi üks 17. sajandi tuntumaid žanrimaalijaid, kunstnik ja interjöörimaalija, kuldse ajastu meister, töötas Delftis ja Amsterdamis[2]. Ta sai rohkem kuulsust tänu oma meisterlikele maalidele, mis kujutavad igapäevaelu intiimseid ja vaikseid stseene ehk olustikumaale[3]. Eelkõige tema maale iseloomustab punaste, pruunikaskollaste ja valgete toonide harmooniline kooskõla, mille abil ta rõhutab valguse ja värvi põhisuhete väljendamist[4] .

Elulugu

Pieter de Hoochi portree

Ta oli vanim oma viiest õest ja vennast. Tema isa Hendrick Hendricksz de Hooch oli müürsepp ja ema Annetge Pieters (1596–1648) oli ämmaemand.[5]

Ta oli Nicolaes Berchemi õpilane[2] Haarlemis umbes 1645. aastast 1652. aastani[5]. 1652. aastal Delftis de Hooch olil õuendikaupmehe Justus de La Grange'i isiklik teenija ja kunstnik, nii et võib-olla oli neil patronaažisuhe[6]. See võib tähendada, et tegemist oli lepinguga, mille kohaselt kunstnik nõustus andma oma tööd või osa neist üle vastutasuks muude hüvede, näiteks majutuse ja toidu eest. Selline koostöö oli noorte kunstnike seas tavaline.[7] De La Grange'i varade arhiivikogu on mainitud 11 de Hoochi maali.[6]

1654. aastal abiellus ta Rotterdamisis Jannetje van der Burghiga, kes on maalikunstniku Hendrick van der Burghi õde. Neil oli seitse last. 1663. aasta juunis ja 1665. aasta märtsis kaotas ta kaks oma last, kes on maetud Amsterdamis. Viimane tema laps oli ristitud 1672. aastal.[5]

13. juulil 1679 Pieter de Hooch saatis oma poja Pieteri, samuti maalikunstniku, dolhuis'i ehk vaimuhaigete varjupaika. Dokumentidest selgub, et vanemad, olles teadlikud poja vaimsest seisundist, ei suutnud või ei soovinud pärast tema eest hoolitsemist jätkata. Võimalik, et otsus oli seotud kunstniku keerulise majandusliku olukorraga - Pieter de Hoochi nimi ei olnud registreeritud maksude loenduses, ega omanud oma maja, mis viitab sellele, et tema sissetulek oli väike.[5]

Pieter de Hooch suri 1684.aastal[5].

Looming

Delft

Pieter de Hooch «Kaardimängijad päikselises toas».

Oma varases loominguperioodis de Hooch kujutas peamiselt stseene valvemaja, kõrtsi, talli, stseene sõdurite elust ehk maalis bataalse žanris[8]. Inspireerituna sellistest kunstnikest nagu Pieter Codde, Willem Duyster ja Anthonie Palamedesz[6].

Pieter de Hooch «Tagahoov».1658.a

Pärast seda, kui ta 1652. aastal kolis Delfti hakkas tema kunstistiil muutuma[5]. Komponeeritud vaadete asemel ta alustas kujutama koduseid perestseene, ehk interjöörimaale[9]. Alates 1653. aastast sai Pieter de Hooch inspiratsiooni maalikunstnik Gerard ter Borchi töödest[5].

20. septembril 1655. aastal ta sai Püha Luuka gildi liige Delftis. Arvetatakse et 1655-1665 aastad oli Pieter de Hoochile kõige viljakaimaks teda kunstis.[10] Ta hakkab töötama oma äratuntavas stiilis, ehk olustikumaali žanris. Enamasti on tema maalidel ruumi interjöör[2]. Ta kujutas kõige sagedamini naisi või koduabilisi, kes teevad majapidamistöid, ehk nende isiklikumat, privaatsemat elu, koduseid mugavusi[6]. Hoolimata sellest, et maalid ei ole väga mitmekesised[11], kuid siiski nad rõhutavad igapäevaelu hubasust ja soojust. Tema uue olustikumaali žanri kujunemist seostatakse veduutade ehk linnavaadete ilmumisega Delfti maalikunstis[6]. Hooch tegid mitmed interjöörimaalid, ja tavaliselt need on seotud hollandi kodanike eluga[2]. Näide Hoochi töödest sellest perioodist "Tagahoov" (1658) [2].

Sellel periodil samuti on võimalik täheldada Vermeeri mõjutusi. Vermeer ja de Hooch mõjutasid teineteist, kuid puuduvad dokumendid, mis tõestaksid nende vahelist seost[5]. Hooch oli ilmselt üks esimesi, kes kasutas ruumi- ja valgusekäsitluse tehnikat[12], kuid Vermeer täiustas de Hoochi ideid[6].

Amsterdam

Pieter de Hooch ,,Muusikaline pidu siseöues,, 1677.a

1661. aasta paiku de Hooch kolis Amsterdamis[8]. Ta elas vaeses linnaosas, kuid sai sellest hoolimata tähtsaid portreetellimusi.(nt Jacott-Hoppesacki perekonna portree, 1670)[13]Kui oma varasemates töödes kujutas ta peamiselt lihtsaid olustikulisi stseene, siis pärast Amsterdami kolimist hakkas ta kujutama luksuslikumaid stseene, keerukamat arhitektuuri. Hakkas ta oma töödes üha vähem kasutama ruumilist perspektiivi ja teda maaližanr on muutunud.Ta keskendus oma loomingus kodanlikku igapäevaelu asemel  ühiskonna kõrgemate kihtide elu ja hiilguse kujutamisele[2]. Ta ei loobunud oma lemmikutest kodustest stseenidest, hoolimata temaatika muutusest.[13]. Pärast 1663. aastat hakkasid de Hoochi aga üha enam mõjutama sellised kunstnikud nagu Gabriel Metsu, Jan Steen, Gerard ter Borch.[5]

Tema maalides ta hakkas pöörama rohkem tähelepanu rikkalike interjööride kujutamisele, figuurid muutusid peenemateks ja graatsilise näoilmega. Löögid muutuvad peenemaks, töödes ilmneb materiaalsus[11], ehk eseme materjali sügavam kujutamine.[5] Mõned tema tööd on asuvad Amsterdamis kuningliku palee galeriis[13].

Aastatel 1660–1670 de Hoochi värvipalett ja maalimisstiil muutus: ta kasutas tumedamaid toone ning rakendas laiemat pintslitehnikat, luues üha sagedamini suuri ja detailirohkeid maale[13].1670. aasta lõpu poole halvenes tema maalide tase, maalid on kaotanud värvide rikkuse ja detailide sügavuse[14]. Sellest hoolimata, et de Hoochi maalide meisterlikkus hakkas halvenema, tal oli märkimisväärne mõju Hollandi kunstnikele[5] ja ta jätkas maali tegemist (nt. ,,Muusikaline pidu siseöues,, 1677)[13]. Ei ole teada, mis muutusi põhjustas, kuid oletatakse, et de Hooch oli vaimuhaige[5].

Mõju ja pärand

Tal ei olnud kuulsaid õpilasi, kuid mõned kunstnikud töötasid tema stiilis, näiteks Hendrick van den Burgh[13].

Samuti Pieter Janssens Elinga (u.1623-1682) ja Cornelis de Man (1621–1706) – maalisid korrastatud interjööre, rangemalt kui de Hooch, kasutasid oma töödes perspektiivi[13].

Esaias Boursse'i ja Jacobus Vrel'i looming meenutab de Hoochi kunstistiili, kuid on teada, et need kunstnikud olid iseseisvad ja ei suhelnud Peter de Hoochiga[13].

Jacob Ochtervelt (1634–1682)- ka õppis N. Berchemi juures samaajal nagu Hooch[5], oli tuntud hollandi maalikunstnik, kes lõi omaenda stiili.  Kuid on võimalik et ta võiks samal ajal  laenata de Hoochi ideid, žanrilisi stseene, perspektiiviefekte oma inimeste olme stiilimaalide loomisel.[13]

20. sajandil Han van Meegeren tegi de Hoochi maalidest kaks võltsingu.[13]

Pieter de Hooch «Perenaisele maksmine».

Viited

  1. ↑ Turner, Jane, toim (1996). The dictionary of art: in thirty-four volumes. New York, NY: Grove. Lk 732. ISBN 978-0-19-517068-9.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Gappa, Sibylle; Höft, Riccarda; Lutz, Friederike; Bodmer, Gabriele; Kappelmayr, Barbara; Rõngelep, Ene; Bogner, Margit; Doorslaer, Triin van; Bome, Helen, toim-d (2000). Kunstileksikon: arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Graafika. Fotograafia. Tarbekunst. Sisekujundus. Tallinn: Kunst. Lk 210. ISBN 978-5-89920-227-8.
  3. ↑ Kangilaski, Jaak; Viirand, Tiiu (2004). Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile: renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst. Lk 137. ISBN 978-9949-407-28-6.
  4. ↑ Kartna, Aino; Pihlak, Evi; Üksine, Marje; Lumiste, Mai; Mägar, Rein (1978). Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst. Lk 165. ISBN 978-9916-5-8164-3.
  5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 Meissner, Günter (2010). Allgemeines Künstler-Lexikon: die bildenden Künstler aller Zeiten und Völker (saksa). Berlin: De Gruyter. Lk 425–426. ISBN 978-3-598-23033-2.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Turner, Jane, toim (1996). The dictionary of art: in thirty-four volumes. New York, NY: Grove. Lk 733. ISBN 978-0-19-517068-9.
  7. ↑ "PIETER DE HOOCH (1629–1684). (VOLUMES I-III) – ProQuest". www.proquest.com (inglise). Lk 1. Vaadatud 19. novembril 2024.
  8. ↑ 8,0 8,1 Lexikon der Kunst. 12: Tou – Zyp. Erlangen: Karl Müller. 1998. Lk 81. ISBN 978-3-86070-452-3.
  9. ↑ Chu, Petra ten-Doesschate; Boerlin, Paul H.; Franz Josef; Öffentliche Kunstsammlung Basel; Schweizerisches Institut für Kunstwissenschaft; Kunstmuseum Basel, toim-d (1987). Im Lichte Hollands: holländische Malerei des 17. Jahrhunderts aus den Sammlungen des Fürsten von Liechtenstein und aus Schweizer Besitz ; [... erscheint aus Anlaß der gleichnamigen Ausstellung im Kunstmuseum Basel 14. Juni – 27. September 1987]. Zürich: Schweizer Verlagshaus. Lk 146. ISBN 978-3-909101-21-4.
  10. ↑ Meissner, Günter; Beyer, Andreas; Savoy, Bénédicte; Tegethoff, Wolf; K.G. Saur Verlag; Walter de Gruyter & Co; Comité international d'histoire de l'art; Deutsches Dokumentationszentrum für Kunstgeschichte, toim-d (1992). Allgemeines Künstlerlexikon: die bildenden Künstler aller Zeiten und Völker. München: Saur. Lk 426. ISBN 978-3-598-22740-0. OCLC 29476005.
  11. ↑ 11,0 11,1 ИСТОРИЯ ИСКУССТВА ЗАРУБЕЖНЫХ СТРАН 17–18 ВЕКОВ – Федоров А.Г., Шафранская Н.В., Раздольская В.И. (vene). 1988. Lk 61.
  12. ↑ Johannsen, Rolf H.; Kivastik, Ruth (2006). Maalid: kunstiajaloo tähtsaimad maalid. 50 klassikut. Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 125. ISBN 978-9985-71-555-0.
  13. ↑ 13,00 13,01 13,02 13,03 13,04 13,05 13,06 13,07 13,08 13,09 Turner, Jane, toim (1996). The dictionary of art: in thirty-four volumes. New York, NY: Grove. Lk 734. ISBN 978-0-19-517068-9.
  14. ↑ Lexikon der Kunst. 12: Tou – Zyp. Erlangen: Karl Müller. 1998. Lk 82. ISBN 978-3-86070-452-3.

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!