1894. aastal ostis riik raudtee erakätest välja. 1906. aastal sai raudtee kaheteeliseks kogu Peterburi–Varssavi raudtee ulatuses (lõpetati teise rööpapaari paigaldus).
Rajamise ajal asus Peterburi–Varssavi raudtee täies ulatuses Venemaa keisririigi territooriumil. Tänapäeval kuuluvad endise Peterburi–Varssavi raudtee osad viiele riigile: Venemaa territooriumile jäänud raudteed haldab Oktoobriraudtee, ülejäänud raudteelõigud kuuluvad Läti, Leedu, Valgevene ja Poola raudteedele.
Raudtee rajamine
1851. aasta novembris kirjutas keiser Nikolai I alla ukaasile raudtee ehitamise kohta.
Peterburi–Varssavi raudtee muldkeha ja inseneriehitised ehitati välja kaheteelise raudtee jaoks, kuid rahapuuduse tõttu paigaldati esialgu rööpad vaid üheteelise raudtee jaoks.
1853. aasta novembris avati rongiliiklus Peterburi–Gattšina lõigul. Aastatel 1853–1857 olid ehitustööd praktiliselt seiskunud seoses rahaliste vahendite nappusega riigikassas ja 1853. aasta oktoobris alanud Krimmi sõjaga[1].
1856. aasta oktoobris võttis Ministrite Komitee vastu otsuse kaasata raudtee ehitusse välismaine kapital. 1857. aasta jaanuaris asutati Venemaa raudteede peaühing, mille põhikapital saadi Prantsuse investoritelt. Ühingu peakorter asus Pariisis[1]. Sellele ühingule üle antud pooleliolevat raudtee-ehitust hakati ehitama ehitusjärkude kaupa. Ehitusmaht jaotati 8 lõiguks, osa neist ehitati samaaegselt.
1857. aasta detsembris avati rongiliikluseks Gattšina–Luga lõik, 1859. aasta veebruaris Luga–Pihkva lõik, 1860. aasta jaanuaris Pihkva–Ostrovi lõik, 1860. aasta novembris Ostrovi–Dünaburgi lõik, 1861. aasta aprillis lõik KovnostPreisimaa piirini. 1862. aasta märtsis avati Dünaburgi–Landvarovo lõik, sama aasta mais Landvarovo-Kovno lõik ja viimase lõiguna valmis 1862. aasta detsembris Landvarovo–Varssavi lõik.[1]