Pauluse teine kiri korintlastele

Pauluse teine kiri korintlastele on üks Uue Testamendi raamat Piiblis (lühend 2Kr). Kirja koostas apostel Paulus Filippis. Kiri kuulub seitsme Pauluse kirja hulka, mille autorsuses pole kahtlust.^[1] Paulus kinnitas kirja käekirjaliselt.^[2] Selles kirjas väljendab Paulus sügavat muret noorte kirikute pärast ja kirjeldab raskusi, mida tal tuli taluda kristlasena, olles valitud ja kutsutud Kristuse töötegijaks.^[3]

Korintose linn

Iidne Korintose linn asus Peloponnesose poolsaart Mandri-Kreekaga ühendaval maakitsusel Akrokorinthose kaljukünka jalamil. See oli kahe tähtsa kaubatee ristumiskohas. Lisaks kaubanduslikule tähtsusele oli asupaik kuulus Isthmose mängude poolest iga kahe aasta tagant, mis tõi sinna palju külastajaid. Veel oli Korintos kuulus oma Aphrodite kultusega. Aphrodite tempel asus Akrokorinthose kõrgeimas tipus.

146 eKr vallutasid Korintose roomlased Leucius Mummiuse juhtimisel, tehes linna maatasa, tappes või orjastades linna elanikud ning jättes endast maha vaid varemed. 44 eKr käskis Julius Caesar selle uuesti üles ehitada ja asustada vabakslastud orjadega. Pausanias, kes kirjutas u 174 pKr, ütles, et “Korintoses ei ela enam vanu korintlasi, vaid roomlaste saadetud kolonistid”. Niisiis ei tule Pauluse-aegset Korintost näha mitte kreekaliku linnana, vaid kosmopoliitse iseloomuga Rooma kolooniana.

Kaubateede valdamine aitas kaasa sellele, et linna tuli elama paljude erinevate rahvuste esindajaid, kaasaarvatud juudi kogukond. Pausaniase kirjeldusest on selge, et Korintosest sai paljude vanade kreeka-rooma jumaluste kultuskeskus. Ka Isthmose mängude korraldamine anti taas Korintosele (mis vahepeal linna hävimisega oli läinud Sikyoni linna). Korintosest on välja kaevatud ka Askleipose pühamu säilmeid (Askleipos oli kreeka mütoloogias kuulus tervendaja). Sellest tulenevalt iseloomustab korintlasi kalduvus tunda suurt imetlust igaühe suhtes, kes väitis omavat tervendamisvõimeid. Pauluse vastased Korintoses väitsid endil olevat sellised võimed ning vihjasid nii Pauluse puudujääkidele. Vastusena pidi apostel meenutama, et "apostli tunnused on ju tehtud teile nähtavaks ülima kannatlikkusega, tunnustähtede, imede ja väeavaldustega” (2Kr 12:12).^[4]

Tekkelugu

Pauluse ja Korintlase kristlaste vahekord, mis kestis mitu aastat (u 50–57 pKr), oli väga keerukas. Apostel käis Korintoses kolm korda.^[5] Arvatakse, et tegelikult on saatis Paulus Korintose kristlastele kokku viis kirja.

Pauluse viie kirja tees korintlastele

• 1) “Eelmine kiri”.
• 2) Pauluse esimene kiri korintlastele
• 3) “Karm kiri”
• 4) Pauluse teine kiri korintlastele pt 1–9
• 5) Pauluse teine kiri korintlastele pt 10–13 ^[6]

Eelmine kiri

Selle kirja olemusolule viidatakse 1Kr 5:9. Usutakse, et see kiri on läinud kaotsi. Kiri käsitles kõlvatult käituvate kristlastega lävimist. Korintlased olid saanud sellest kirjast valesti aru, nagu nad ei peaks ühegi kõlvatuga tegemist tegema, sellele vastab Paulus 1Kr 5:9–13 öeldes, et tema märkused olid käinud vaid iga sellise kohta, “kes nimetab end kristlaseks, kuid on kõlvatu”. Ta ei mõelnud uskmatuid.^[6]

Pauluse esimene kiri korintlastele

Esimene kiri oli vastus kirjale tema sõpradelt ja järelkäijatelt Korintoses, mille tõid Efesosse kolm Korintose koguduse liiget (Stefanas, Fortunatus, Ahhaikos). Selle kirjas kinnitati, et korintlased peavad kõiki “pärimusi”, mida Paulus on neile andnud, ning talle esitati terve rida küsimusi, millele siis Paulus ka hakkas vastama (1Kr:7–16).

Selles kirjas avaldas Paulus tunnustust pärimusest kinnipidamise eest, kuid laimas nende parteivaimu. Näiteks mälestusleiva ja -veini tarbimisel osadussöömaajal, kuhu tõi iga koguduseliige ja pere oma osa, juhtus nii, et toodu jagamise asemel sõid rikkad iseenda toitu, vaesed aga pidid rahulduma selle piskuga, mida võisid enesele lubada. (1Kr 11:21 “mõni jääb nälga, mõni on joobnud”. Nõnda tõi ta ka varasemaid ülestähendusi armulauatalitusest (1Kr 11:23–26).

Samuti vastas ta küsimustele abielust, lisades juurde Jeesuse lahutuskeelu (1Kr 7:10). Kaitses apostellikku vabadust, tuues välja Jeesuse reegli “evangeeliumi kuulutajad võivad elada evangeeliumist” (1Kr 9:14). Rõhutas Kristuse ülestõusmist (1Kr 15:12–19) ning rääkis toiduohverdamisest.^[7]

Pauluse "karm" kiri

Peale eelmise kirja ära saatmist eeldas ta, et külastab kogudust peagi ka isiklikult. Ta kavatses jääda Efesosse kuni nelipühani (tõenäoliselt 55 pkr) ning minna siis Makedoonia kaudu Korintosesse, jäädes sinna terveks talveks. Vahepeal saatis ta juba Timoteose ette ning palus korintlastel ta vastu võtta nii, et ta tunneks end nende keskel koduselt (1Kr 16:5–11). Peagi ta aga muutis plaane ning teatas, et külastab korintlasi kahel korral – esimest korda enne Makedooniasse minnes ning teist korda sealt tagasi tulla (2Kr 1:15). Kuid peagi pidi ta oma plaane muutma, sest Korintoses tõusid probleemid. Pauluse vastu tekkis opositsioon ning eriti üks koguduse liige asus juhtpositsioonile apostli autoriteedi trotsimisel. (2Kr 2:5; 7:12). Teised ei võtnud ka Pauluse kaitseks midagi tõhusat ette (2Kr 2:3) ning sügavalt alandatuna tuli apostlil Korintoselt lahkuda (2Kr 2:1 “ma ei tule taas teie juurde kurbuses”.) Paulus aga ei saanud jätta Korintost sellisesse olukorda ning koostas neile teravatoonilise kirja – “suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega” (2Kr 2:3) – saates selle Korintosesse koos Tiitusega. (seda kirja pole alles). Viiteid sellele kirjale on leida veel 2Kr 2:4; 7:8,12. Ta kinnitas kirjas korintlastele armastust nende vastu, nõudis aga, et ka nemad tooksid tõendeid oma armastusest, mida nad väitsid endil tema vastu olevat – tunnistades tema apostellikku autoriteeti ning rakendades distsiplinaarmeetmeid mehe suhtes, kes oli seda autoriteeti trotsinud (2Kr 10.1–12.21). ^[8]

Pärast "karmi" kirja Pöördunud tagasi Aasia provintsi, tabas Paulust raske depressioon, ta leidis end tõsisest ohust väljaspool olevat (2Kr 1:8). Oht möödus, aga masendus jäi. Paulus suundus Troase piirkonda (2Kr 2:12) provintsi loodeosas, lootes tervitada Tiitust tema mereteekonnal Korintosest tagasi. Seal Tiitust oodates oleks ta saanud teha evangeeliumitööd, kuid tema meel oli selleks liialt hajevil. Teades, et Tiitus reisib maad mööda läbi Makedoonia, siis suundus ta ka ise Makedooniasse, ikka veel “igati vaevatud – väljas olid tülid, sees kartused” (2Kr 7:5). Siis ta aga kohtas Tiitust, kes tõi Korintosest häid uudiseid (2Kr 7:6–7). Karm kiri oli olnud edukas: Korintlase kristlasi haaras pahameel ning püüdes end Pauluse silmis õigustada ja talle truudust kinnitada, tehti nüüd mehest, kes Paulust trotsides oli esirinnas olnud, patuoinas. Oli veel kuulda kaebusi, et muudatused Pauluse reisiplaanides on liiga järsud ja ettearvamatud, üldiselt aga valitses leplik meeleolu. Ja nõnda saatiski Paulus teele uue kirja korintlastele. ^[9]

Epistolaarprobleem Pauluse teises kirjas

Viimasel ajal 2. Korintose kirja kohta kirjutatud teostes näib süvenevat konsensus, et peatükid 1–9 kujutavad endast neljandat kirja Korintose kogudusele. Peatükid 1–9 ja 10–13 ei saa olla kirjutatud nii järsu toonimuutusega samal ajal ja samadele inimestele. Varasemates peatükkides on Pauluse vastus juba lahendatud kriisile, seal väljendas apostel rõõmu ja kergendustunnet kuuldes, et korintlased olid osutanud talle lojaalsust, karistades süüdlast (7:6–11), samuti kinnitas ta oma usaldust korintlaste vastu (7:14–16), mistõttu tundis ta vabandust veelkord tõstatada korjanduse küsimust (8,9). Salmis 10:1 muutub kirja toon märgatavalt. Paulus hoiatab distsiplinaarmeetmete eest, mida ta võib-olla peab rakendama (10:2,5,6; 13:2–4,10), lükkab tagasi enda vastu esitatud süüdistused (10:9-11; 11:7–11; 12:16–18), väljendab nõutust korintlaste valmisoleku üle võtta vastu teistsugune evangeelium (11:3,4) ning ründab jõuliselt nende isikute kõlbelist olemust, kes püüavad õhutada kristlasi tema vastu (11:12–15). Siin on näha apostli reaktsiooni uuele kriisile. Peatükid 1–9 on vastuseks heale sõnumile, mille Tiitus tõi korintlastelt peale “karmi” kirja, ja 10–13 on kirjutatud hiljem kui temani jõudsid sõnumid palju tõsisemast kriisist, mille oli esile kutsunud “valeapostlite” tegevus Korintoses. ^[10]

2Kr Sisu ülevaade

• 1:1–2:13 – Sissejuhatus: Tervitused ja isiklikud seletused
• 1:1–1:7 – Tervitused ja tänu
• 1:8–2:4; 2:12–2:13 – Pauluse reisid ja kavatsused
• 2:5–2:11 – Kuidas toimida süüdlasega
• 2:14–6:10 Eesõigus teenida Jeesus Kristust
• 2:14–4:15 – Tõeline teenimine
• 4:16–5:10 – Elamine igaviku valguses
• 5:11–5:21 – Kristuse saadikud
• 6:11–7:16 – Isiklik sõnum korintlastele
• 6:11– 7:1 – Pöördumine kiriku poole
• 7:2–7:16 – Paulus vastab julgustusega
• 8–9 – Korjandus juudakristlastele
• 10:1–13:10 Pauluse teenimine apostlina
• 13:11–13:14 Kokkuvõte: Viimased juhised ja armukuulutus. ^[3]

Selles kirjas reageeris ta Tiituse toodud uudistele, väljendades südamlikku kiindumust korintlaste vastu. Ta õhutab neid kurjategijale andestama, kuna senine nõudmine teda karistada ei tulenenud isiklikust pahameelest, vaid otsusest koguduse armastus ja kuulekus proovile panna. Nüüd, mil nad teda selles suhtes olid rahuldanud, pidanuksid nad väljendama ka pahategija suhtes sõprust ja osadust; muidu puudutaksid kannatused, mida tekitas eksinule varjamatu laitus, nii kogudusekaaslasi kui ka apostlit (2Kr 2:5–11).

Kergendustunne õhutas Paulust võtma uuesti ülesannetuse kogumise küsimust Jeruusalemma heaks. Pingeliste suhete ajal ei olnud seda sobiv mainida. Nüüd aga teatas ta korintlastele kui heldemeelest olid Makedoonia kogudused suurest vaesusest ja hiljutisest tagakiusamisest hoolimata sellesse fondi annetanud. Ta teatab, et on peagi teel Makedoonia koguduste esindajatega Korintosesse, kaasas annetused, vahepeal aga – et olla kindel ka korintlaste annetuste valmisolekus – saadab ta nende juurde tagasi Tiituse (koos kahe sõbraga). ^[9]

Väljakutse Pauluse autoriteedil

Tiituse teine külaskäik Korintosele ei olnud nii õnnelik kui eelmine. Mõned koguduseliikmed tundsid, et vabatahtlikud annetused Jeruusalemma jaoks ei olnud tegelikult vabatahtlikud, vaid vajalikud sooritada, et säilitada oma ja Pauluse reputatisoon teiste koguduste esindajate ees. Koguduseliikmete hulgas tõusis pahameel, mida soodustasid mõned Korintosesse saabunud külalised, kes püüdsid Pauluse autoriteeti õõnestada tema järgijate silmis (2Kr 10–13). Kuna külalised nimetasid ennast “heebrealasteks” ning apelleerisid “ülivõrratute apostlite” autoriteedile, siis on tõenäoline, et nad tulid Juudamaalt. Nad tõid kaasa volituskirjad Jeruusalemma juhtidelt ning Paulus püüdis paljastada nende pretensioonide alusetuse, seadmata valikult kahtluse alla soovitajate autoriteeti või head usku. Nende eesmärk oli rakendada Jeruusalemma emakoguduse autoriteeti terves kristlikus maailmas. Jeruusalemma autoriteet oli Pauluse autoriteedi vastu, Paulus aga hoidus vähimastki, näilisest lõhest oma paganamisjoni ning Jeruusalemma koguduse vahel. Vastased väitsid, et ükski õpetus ei ole kehtiv kui see pole kinnitatud Jeruusalemma poolt. (2Kr 10:2 “kõndida lihaliku loomuse järgi” tähendab Pauluse tegutsemisi Jeruusalemmast sõltumatult). Paulus ei püüa külaliste väiteid kummutada, mida külalised nimetasid “nägemusteks ja Issanda ilmutuseks” (2Kr 12:1), kuna need ei puutu tegelikult asjasse; ta osutab aga, et kui sellised väited korintlastele muljet avaldavad, siis võib ka tema esitada selles valdkonnas üht-teist enamat. Paulus näitab, et on kannatanud oma teenistuse käigus rohkem raskusi kui tema süüdistajad (2Kr 11:23). Kui nad rakendavad oma autoriteeti Korintose kristlaste seas isandatena nende üle valitsedes ja nende kulul elades, siis Paulus rakendab oma apostellikku vabadust, hoolitsedes pöördunute eest isaliku hoolega ning tehes meeleldi kulu ja kuulutades iseennast nende heaks (2Kr 12:15). ^[11]

Sündmused pärast Pauluse teist kirja korintlastele

Teatud aega saatis Pauluse vastaseid ja Korintosesse sissetungijaid edu. 10–11 aasta pärast oleks nende tegevus niikuinii lõppenud: Jeruusalemma koguduse hajutamine 66 pKr puhkenud juutide mässu käigus lõpetas igasuguse autoriteedi, mis emakogudusel paganlikul misjonipõllul võis olla. Pauluse elus aga, nii palju kui teada, ei saabunud iial hetke, mil ta võinud tunda, et evangeelne vabadus on Korintoses lõpliku võidu saavutanud. ^[12] “Paulus, kes õppis Korintoses, mida tähendab olla “nõder Kristuses”, osutab siin võib-olla kõige selgemini kui kusagil mujal kristlikku mõistmist, kindlust ja suuremeelsust.” ^[13]

Viited

1. Buttrich George A. (1962). The Interpteter's Dictionary of the Bible. Nashville: Abingdon Press. Lk 695.
2. Juhttoimetaja Pat Aleksander BA (1996). Piiblientsüklopeedia. Tallinn: Eesti Raamat, Logos. Lk 61.
3. Juhttoimetaja Pat Aleksander BA (1996). Piiblientsüklopeedia. Tallinn: Eesti Raamat, Logos. Lk 103.
4. Kruse G. Colin (2008). Pauluse Teine Kiri Korintlastele. Tallinn: Logos. Lk 13–16.
5. Kruse G. Colin (2008). Pauluse Teine Kiri Korintlastele. Tallinn: Logos. Lk 17.
6. Kruse G. Colin (2008). Pauluse Teine Kiri Korintlastele. Tallinn: Logos. Lk 24.
7. Bruce F. F. (2010). Paulus. Tallinn: Logos. Lk 213–220.
8. Bruce F. F. (2010). Paulus. Tallinn: Logos. Lk 220–221.
9. Bruce F. F. (2010). Paulus. Tallinn: Logos. Lk 221–222.
10. Kruse G. Colin (2008). Pauluse Teine Kiri Korintlastele. Tallinn: Logos. Lk 29.
11. Bruce F. F. (2010). Paulus. Tallinn: Logos. Lk 222–223.
12. Bruce F. F. (2010). Paulus. Tallinn: Logos. Lk 224.
13. Barret C. K. (1965). Christianity at Corinth. Manchester: John Rylands Library. Lk 297.

Kirjandus

• Barret C.K. “Christianity at Corinth." Manchester: John Rylands Library, 1964 (lk 297)
• Bruce F.F "Paulus." Tallinn: Logos, 2010
• Buttrich George A. "The Interpreter's Dictionary of the Bible." Nashville: Abingdon Press, 1962
• Elwell A. Walter "Baker Encyclopedia of the Bible." Michigan: Baker Book House Company, 1988
• Furnish Victor P. "II Corinthians." New York: Doubleday & Company, 1984
• Kruse Colin G. "Pauluse teine kiri korintlastele." Tallinn: Logos, 2008
• Pat Aleksander BA "Piiblientsüklopeedia." Tallinn: Eesti Raamat, Logis, 1996