Paul Raud (sünninimi Paulus Raud; 23. oktoober 1865 Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond – 22. november 1930 Tallinn) oli eesti kunstnik.
Elukäik
Sündis kunstnik Kristjan Raua noorema kaksikvennana Viru-Jaagupis põlises talupoja perekonnas.
Õppis aastatel 1874–1875 Koeravere külakoolis, 1875–1878 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878–1881 Rakvere kreiskoolis ja 1881–1886 Tartu reaalkoolis[1]. Koolijuhataja J. Ripke vahendusel sattus ta Tartu Ülikooli filosoofiaprofessori Teichmülleri perekonda, kus nägi esimest korda baltisaksa kunstnike Oskar Hoffmanni ja Julius Kleveri töid[1]. Õppis Tartu ülikoolis pool aastat kunstiajalugu. 1888, pärast aastast armeeteenistust, tutvus ta kunstihuvilise parunessi Natalie von Uexkülliga, kes otsustas toetada Paul Raua kunstiõpinguid Düsseldorfi Kunstiakadeemias[1]. Aastatel 1888–1894 õppis Düsseldorfis professor Eduard von Gebhardti käe all maalimist[2].
Paul Raud lõpetas akadeemia heade tehniliste oskustega ja enese suhtes nõudliku kunstnikuna. Professor Gebhardt pakkus talle võimalust jääda Saksamaale tööle ja kunstnikku ennast oleks huvitanud enesetäiendamine Pariisis, kuid siiski loobus kunstnik nii ühest kui teisest ja naasis 1894. aastal Eestisse. Põhjuseks antud lubadus portreteerida paruness Uexkülli ja tema pereliikmeid, mille avansiks olid olnud majanduslikest muredest vabad õpinguaastad[3]. Nii sai Paul Rauast esimene eesti väljapaistev kunstnik, kes pärast kunstiõpingute lõpetamist jäi töötama kodumaale. Esimesena portreteeris ta oma metseeni Natalie von Uexküllist. Järgnevail aastail kujunes Paul Rauast baltisaksa ringkondades otsitud portretist.
Paul Raud oli tänu oma aktiivsele vennale tihedas seoses tollase eesti kunstieluga. 1904. aasta sügisel viibis ta viimase juures Tartus ning tutvust näiteks Karl-Eduard Söödi ja Gustav Suitsuga. Tõenäoliselt just Suitsu vahendusel ilmus 1905. aastal Noor-Eesti I albumis Paul Raua "Muhu rauga" reproduktsioon[4]. Tallinnas kirjutas Paul Raud retsensiooni Ants Laikmaa ateljeekooli näitusele ning haarates ka ise kinni kunstipedagoogilisest mõttes, hakkas 1905. aastal andma eratunde joonistamises ning maalimises. Tema õpilasteks olid peamiselt baltisaksa noored, kuid pole võimatu,et ajal, mil Laikmaa oli pagenduses, käisid Raua juures ka tema ateljeekooli õpilased[4]. 1914–1923 töötas ta Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis ja 1923. aastast Riigi Kunsttööstuskoolis õpetajana[1].
1914 kolis Tallinna kaksikvend Kristjan Raud, kes hakkas koos maapaost naasnud Ants Laikmaa ning viimase õpilase Nikolai Triigiga eesti kunstielu korraldama. Ka Paul Raud osales Eesti Kunstiseltsi nõukogu liikmena ning võttis osa Eesti kunsti ülevaatenäitustest.
Paul Raud suri oma maja, Lühike jalg 9 ees, komistades trepil ja lüües pea surmavalt vastu trepikäsipuud[4].
Looming
Ametlike portreetellimuste täitmine oli vaid üks tahk Paul Raua loomingust. Kõrvuti Eesti- ja Liivimaa mõisates valmivate portreedega sünnib tema pintsli alt ka hulk teoseid, mis kujutavad talupojaperest pärit poisile tuttavat maaelu ning maastikke. Talupoja ainelist loomingut rikastasid koos vennaga tehtud matkad Pakri saartele ja Muhusse. Kunstnikud viibisid Pakri saartel 1896, 1897 ja 1899 suvel, Muhu saart külastati 1898. aasta suvel. Pakri saari oli Raudadele soovitanud skulptor Amandus Adamson, kes viibis saartel ka ise, kui kaksikvennad sinna jõudsid. Üks kuulsamaid Muhu muljetel valminud maale on "Rauk Muhu saarelt", kus kunstniku inspireeris randlane Ado Schmuul, kirjanik Juhan Smuuli üks vanaonusid[3]. Saarte meeleoludel on valminud motiive õuedest ja külavaheteedest, rukkilõikusest ning kartulivõtust.
Kunstnik portreteeris sageli ka oma lähemaid sugulasi Viru-Jaagupist. Tuntud on südamlik "Ema portree" (1894) ning "Onu Paul piibuga" ja "Onu Paul raamatud lugemas".
1902–1903 reisis Paul Raud Itaalias ja Saksamaal, peatudes pikemalt Münchenis, kus vend Kristjan õppis kunstiakadeemias. Sealsetel kunstinäitustel tutvus ta tollal aktuaalsete kunstivoolude impressionismi, sümbolismi, uusromantismi ja juugendiga. Impressionistlikku vormikäsitlust Raud siiski omaks ei võtnud. Kõige enam muutus saadud mõjutustest tema värvikäsitlus. Tume koloriit asendus värvilisema ja vabama paletiga.
Paul Raud oli pidevas kirjavahetuses oma Tartus oleva vennaga ning tõenäoliselt tema mõjutusel hakkas ka ta 20. sajandi alguses huvi tundma Kalevipoja temaatika vastu. Esimest korda külastas Paul Raud Helsingit 1906. aasta kevadel ning teist korda 1909. aastal koos vennaga. Soome kunstis jättis temasse tugeva mulje Akseli Gallén-Kallela looming. 1911–1914 valmis Paul Raual mitmeid kompositsioone teemadel "Leinav Linda", "Kalevipoeg ema otsimas" ning "Kalevipoeg ja Saarepiiga".
Pärast I maailmasõda kuivasid baltisakslaste tellimused kokku ning Paul Raud leidis uue rakenduse eesti intelligentsi esindajaid portreteerides. Näiteks võib tuua "P. Jürgensoni portree" ja "C. Poska portreed".
Mälestuse jäädvustamine
Paul ja Kristjan Raua kunagise ateljee lähedal Tallinna Neitsitornis on vendadele püstitatud kivist mälestustahvel.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kõiv, R. "Paul Raud 130", Sirp, 24.03.1995
- ↑ EKM kataloog, Tallinn, 1933, lk 22
- ↑ 3,0 3,1 Virve Hinnov, 100-aastane Paul Raud, Sirp ja Vasar, 22.10.1965
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Suri kunstnik Paul Raud. Esmaspäev, 24. november 1930, nr. 47, lk. 1.
Kirjandus
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Paul Raud |
