Krahv Otto Magnus von Stackelberg (7/18. veebruar 1736 – 8. november 1800 Dresden) oli Venemaa keisririigi diplomaat.
Otto Magnus sündis oma samanimelise isa, Otto Magnus von Stackelberg (1704–1765) viienda lapse ja esimese pojana. Ta õppis 1753. aastal Leipzigi ülikoolis. Tema diplomaatiline tegevus algas 1764 Venemaa keisrinna Katariina II Eestimaa-visiidi ajal keisrinnaga tutvumisest. 1765 sai Lüganuse ülemkirikueestseisjaks. 1767. aastal sai ta Venemaa suursaadikuks (1766–1779) Hispaanias, 1771 keisrinna tegelikuks kammerhärraks.
1772 sai ta suursaadikuks (1772–1790) Rzeczpospolitas, kus korraldas Poola esimese jagamise. Tema esimene ülesanne sealjuures oli saavutada, et Poola seim ratifitseeriks Poola jagamise lepingu. Altkäemaksude abil ta saavutaski lepingu ratifitseerimise.[1] Saksa-Rooma keiser Joseph II andis talle 1775[2] riigikrahvi tiitli. Samal aastal sai temast Malta rüütel[viide?].
Aastatel 1791–1793 oli ta Venemaa suursaadik Rootsis. 1795. aastal sai ta salanõuniku tiitli.
Teenete eest autasustati teda Poola Valge Kotka (1773), Aleksander Nevski ja Püha Andrease ordeniga.
Otto Magnus von Stackelbergile kuulusid Eestimaal Atsalama, Ereda, Hagemäe, Hirmuse, Jõetaguse, Kohtla, Pagari, Püssi, Purtse, Satsu, Väike-Pungerja, Väike-Soldina, Uue-Varudi mõis, Voorepera, Kuramaa kubermangus Ungurmuiža mõis ja Peterburi kubermangu Jamburgi maakonnas Narva valla Lilienbachi mõisa alad.
Perekond
Otto Magnus von Stackelberg abiellus 8/19. jaanuaril 1758 Sophia Gerdruta von Fölkersahmiga, järglased:
Sugupuu
Vaata ka
Viited
- ↑ Tadeusz Korzon, Wewnętrzne dzieje Polski za Stanisława Augusta, 1897, Kd. III, lk. 61–62.
- ↑ Reichsgrafendiplom für Otto Magnus von Stackelberg, ausgestellt von Kaiser Joseph II, d. d. Wien 1775 16. 5. Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, BAND XVIII. KATALOG DER FAMILIENKUNDLICHEN AUSSTELLUNG ZU REVAL, 1933, Adelsdiplome, Wappenbriefe, Indigenatsurkunden, Adelsattestate., REVAL, 1934, seite 197
Välislingid