16. sajandiks olid järk-järgult kasvanud nii Osmanite riigi võimsus kui ka nende võimu all olevad alad Balkani poolsaarel. Samal ajal olid aga talupoegade ülestõusud Ungari kuningriiki nõrgestanud; lisaks lõhestasid kuningas Lajos II (troonil 1516–1526) valitsemisajal sealset aadelkonda ka erimeelsused.
Diplomaatilise solvanguga sõtta provotseeritud sultan Suleiman I Tore (valitses 1520–1566) ründas Ungari kuningriiki ja vallutas aastal 1521 Belgradi. Ta ei kõhelnud võtmast ette rünnakut nõrgenenud kuningriigi vastu, mille väiksem ja halvasti juhitud sõjavägi (umbes 26 000 sõdurit Osmanite riigi 45 000 vastu) alistati Mohácsi lahingus29. augustil1526. Seejärel muutus sultan Ungari kuningriigis mõjukaks isikuks, kuna valitsejatrooni taotlesid endale nii sultanist osaliselt sõltuv János I Zápolya kui ka sultani vaenlane keiser Ferdinand I.
Sellega aga Suleiman ei rahuldunud ja ta püüdis purustada ka Austria väed, kuid aastal 1529 ette võetud Viini piiramine nurjus pärast seda, kui varakult alanud talv sultani väed taganema sundis. Ungari kuninga trooni pärast tülitseti kuni aastani 1540, mil János suri. Pärast seda, kui osmanid aastal 1541 Buda vallutasid[1], tunnustasid kuningriigi lääne- ja põhjaosa valitsejatena Habsburge (Kuninglik Ungari), kuid kesk- ja lõunaosa maakonnad annekteeris Osmanite sultan ja riigi idaosa valitses János I poeg János II kui Ida-Ungari kuningriiki, millest aasta 1570 järel sai Transilvaania vürstkond.
Suur osa tänapäevase Ungari aladel asunud Osmanite kindlustes teeninud sõduritest (keda oli kokku 17 kuni 19 tuhat) olid kas õigeusklikest või muslimitestlõunaslaavlased.[2] Lõunaslaavlased täitsid ka akıncı'de ja teiste tänapäevaste Ungari alade laastamiseks ette nähtud väesalkade ülesandeid.[3]
Osmanite sõdurid tänapäeva Ungari aladel
Neil aegadel hakkasid tänapäeva Ungari aladel Osmanite okupatsiooni tõttu aset leidma muutused. Suured alad jäid inimtühjaks ja kattusid metsaga ning lammidest said sood. Osmanite poolel elanute elu ei olnud turvaline. Talupojad põgenesid metsadesse ja soodesse, moodustades seal sissirühmasid, mida tunti nimega hajdúk (ainsuses hajdú). Lisaks orjastati sel ajal hinnanguliselt 3 miljonit ungarlast, kes hajutati laiali mööda Osmanite riiki.[4]
Viimaks muutusid tänapäeva Ungari alad Osmanite riigi jaoks majanduslikult kurnavaks, sest suur osa riigi tuludest läks seal asunud piirikindlustuste hooldamiseks. Mõni majandusharu siiski ka õitses: suurtel asustamata aladel karjatasid väikelinnade elanikud kariloomi, kes hiljem viidi lõuna poole – Saksamaale ja Itaalia põhjaossa; mõnel aastal ületas riigist välja viidud kariloomade arv poole miljoni piiri. Lisaks kaubeldi Tšehhi aladel, Austrias ja Poola-Leedus veiniga.
SuurvesiirKara Mustafa Paşa juhitud Osmanite vägede kaotus Viini lahingus aastal 1683 Poola kuninga Jan III Sobieski juhitud Poola ja Saksa-Rooma riigi vägedele oli otsustava tähtsusega: see tähistas Osmanite riigi stagnatsiooni algust ja muutis lõpuks seal piirkonnas ka jõudude tasakaalu. Aastal 1699Suure Türgi sõja lõpetanud Karlowitzi rahu tingimustel loovutasid Osmanid Habsburgidele suure osa aladest, mille nad olid kunagi keskaegselt Ungari kuningriigilt vallutanud. Lepingu sõlmimise järel valitses Habsburgide dünastia oluliselt suurenenud Ungari kuningriiki (varem oli nende kontrolli all vaid riigi lääne- ja põhjaosa ehk "kuninglik Ungari").
1540. aastatel oli tänapäevastel Ungari aladel asunud neljas kindluses kokku 10 200 Osmanite sõjaväelast: Budas 2965, Pestis 1481, Székesfehérváris 2978 ja Esztergomis 2775.[5] Ungarisse paigutatud Osmanite garnisonide suurus varieerus, kuid 16. sajandi keskel olnud tippajal ulatus see 20 kuni 22 tuhande meheni. Ungari suuruse riigi jaoks oli aga tegemist pigem väikese sõjalise kohaloluga: väed olid koondunud üksikutesse võtmetähtsusega kindlustesse.[6] Aastal 1640 jäi rindejoon suhteliselt vaikseks ja kogu Budini ejaleti garnisoni jaoks piisas 8000 janitšarist, keda toetas teadmata hulk kohalikke nekruteid.[6]
Valitsemine
Osmanitest sõdurid asulat Estolnibelgrad piiramas (ilmselt Székesfehérvár)Budini (Buda) paša osmanite sultani saadikut vastu võtmas
Osmanite Ungari oli jagatud ejalettideks (provintsideks), mis omakorda jagunesid väiksemateks sandžakkideks. Kõrgeim osmanite ametnik piirkonnas oli Budini (Buda) paša. Esmalt moodustasid kõik Osmanite kontrolli all olevad tänapäeva Ungari alad osa Budini ejaletist, kuid hiljem moodustati uued ejaletid: Timişvari ejalett, Zigetvari ejalett, Kanije ejalett, Egiri ejalett ja Varadi ejalett. Kui Budini, Zigetvari, Kanije ja Egiri ejaleti halduskeskused asusid tänapäevase Ungari territooriumil, siis Timişvari ja Varati ejalettide halduskeskused asusid tänapäevase Rumeenia aladel (kuigi need ejaletid hõlmasid ka tänapäevase Ungari alasid). Samamoodi sisaldasid ka Budini, Zigetvari, Kanije ja Egiri ejaletid teiste tänapäevaste riikide alasid: Serbia, Horvaatia ja Kosovo. Pašad ja sandžak-beid vastutasid valitsemise, jurisdiktsiooni ja kaitse eest. Osmanite ainus huvi oli kindlustada nende alade hoidmine enda võimu all.
Osmanist valitsejast sai ainus maaomanik: ta kasutas ligikaudu 20 protsenti maast enda tarbeks, jagades teise osa sõdurite ja ametnike vahel. Osmanitest maaomanikud olid huvitatud ainult ühest: kuidas pigistada maast nii kiiresti kui võimalik välja nii palju rikkust kui võimalik. Üks tema olulisimaid rolle oli aga maksude kogumine. Pärast maksustamist jäi väga vähe järele endistele maaomanikele ja suurem osa aadelkonnast ning suur hulk linnakodanikke emigreerus Habsburgide Ungarisse. Sõjad, orjaks võtmine ja oma maad kaotanud aadlike emigreerumine põhjustas maapiirkonnas rahvaarvu vähenemise. Ent osmanid praktiseerisid suhtelist usulist sallivust ja võimaldasid erinevatele riigi piires elavatele rahvustele märkimisväärset autonoomiat siseasjades. Linnad säilitasid osa omavalitsuste ülesandeid ning tänu käsitööle ja kaubavahetusele kujunes seal välja õitsev keskklass.
Pidevale Habsburgide vastu suunatud lahingutegevusele vaatamata tekkis selles Osmanite riigi kauges nurgas mitu kultuurilist keskust. Tänapäevase Ungari aladel kohtas ka klassikalise perioodi Osmanite arhitektuuri, mida muidu võis näha Konstantinoopolis ja Edirnes: sinna rajati mošeesid, sildasid, purskkaevusid, terme ja koole. Suurem osa neist aga hävitati pärast seda, kui Habsburgid piirkonna vallutasid ja siiani on säilinud vaid üksikud näited tollasest arhitektuurist. Tänapäevases Budapestis asuva Rudasi ravi- ja ujumisasutusega (Rudas fürdő) tutvustati Ungari alade elanikele Türgi sauna (hammam) ja pandi algus selle kasutamise pikale traditsioonile. Osmanite ajal ehitati piirkonda koguni 75 sellist aurusauna.
Muslimite koolid
Piirkonna 39 tähtsamas linnas töötas 17. sajandil kokku 165 "põhikooli" (mekteb) ja 77 "keskkooli" või akadeemilist teoloogiakooli (medrese). Põhikoolides õpetati kirjutamist, algteadmisi aritmeetikast ja koraani ning tähtsamate palvete lugemist. Järgmise taseme koolid andsid täiendavat haridust ja akadeemilist väljaõpet muslimite usuteaduste, kirikuõiguse ja loodusteaduste alal. Neist suurem osa töötas Budinis (Buda): seal oli neid kokku kaksteist. Lisaks oli neid viis Peçuy's (Pécs) ja neli Eğri's (Eger). Kuulsaim Osmanite valitsetud Ungari alal asunud medrese asus Budinis (Budas) ja selle ehitas Bosnia muslimistserblaneMehmed-paša Sokolović oma 17 aastat väldanud valitsemisaja jooksul (1566–1578).
Mošeedes mitte ainult ei palvetatud, vaid seal õpetati ka lugema ja kirjutama ning koraani ja palveid lugema. Jumalateenistused olid kõige tõhusam poliitilise harimise vorm. Ka dervišite vennaskondade kloostrid (zavije) toimisid kultuuri- ning hariduskeskustena ja kultuuri levimist toetasid raamatukogud. Budinis asunud Mehmed-paša Sokolovići kool-raamatukogu sisaldas lisaks muslimite usuteadustele ka muud kirjandust ja töid kõnekunsti, poeesia, astronoomia, muusika, arhitektuuri ja arstiteaduste kohta.
Osmanid olid usuliselt suhteliselt sallivad ja kristlus ei olnud keelatud. Islami usku ei levitatud sultani valitsemise all olevatel aladel küll jõuga[7], kuid selle kohta tsiteerib orientalist ja ajaloolane Thomas Walker Arnold oma töös ühte 17. sajandi autorit, kes on kirjutanud:
Samal ajal ta (türklane) võidab (pöörab usku) rohkem oskuste kui jõuga ja napsab Kristuse inimeste südamest ära pettusega. Sest türklane käesoleval ajal tõesti ei alluta maid vägivaldse usust taganemisega; vaid ta kasutab muid viise, mille läbi juurib ta kristlust välja märkamatult ...[8]
Seesama suhteline sallivus võimaldas protestantismil (nt Ungari reformeeritud kirik ehk Magyarországi Református Egyház) Ungaris säilida – erinevalt repressioonidest, mis sai protestantidele osaks katoliiklike Habsburgide valitsetud Ungari aladel.
Tänapäevase Ungari territooriumile jäävale Osmanite valitsetud alale asus ligikaudu 80 000 muslimist asunikku, kes olid enamjaolt Bosnia ejaletislaavlastest haldurid, sõdurid, käsitöölised ja kaupmehed ning kelle hulk kasvas järk-järgult läbi terve 16. sajandi.[9] Muslimite usuelu juhtisid mošeed, mis olid kas uued hooned või vanadest kristlikest kirikutest mošeedeks muudetud rajatised. Mošeedes teenijate ja pühakodade ülalpidamise eest tasumine oli kas Osmanite riigi või heategevuse kanda.
Vormilise islami kõrval õitses sel ajal suur hulk dervišite vennaskondi, sealhulgas Bektaši vennaskond ja Mevlevi vennaskond. Budini (Buda) kuulus Gül Baba klooster, mis andis peavarju 60 dervišile, kuulus bektaši vennaskonnale. Kuna see asus janitšaride laagri lähedal, lasi selle ehitada Budini (Buda) kolmas begler beyJahjapasazáde Mehmed Pasha. Tuntud dervišist poeedi Gül Baba mausoleum (türbe) on tänapäevani kõige põhjapoolsem islami usu palverännakute sihtkoht.[10]
Veel üks selle aja kuulus klooster oli halveti dervišite vennaskonna klooster: aasta 1576 paiku Sigetvari (Szigetvár) linna Suleiman I türbe lähedale rajatud asutusest sai peagi piirkonna usuline ja kultuuriline keskus. Kloostri (zavije) kuulus prior oli bosnialaneŠejh Ali Dede. Veel üks tuntud paik oli Peçuy (Pécs) linnas asunud Jakovali Hasan Paša klooster, mille kõige silmapaistvam prior oli Mevlevi vennaskonna derviš Peçevi Arifi Ahmed Dede, kes oli rahvuselt türklane ja pärit samast linnast.
16. sajandi lõpuks oli 90% Osmanite Ungari elanikkonnast protestandid; suurem osa neist kalvinistid.[11]
Etnilised muutused Osmanite valitsemise ajal
Kristlike riikide ja Osmanite riigi vahelise 150 aasta pikkuse pideva sõjategevuse tulemusena jäi elanikkonna juurdekasv seisma ja etniliste ungarlaste keskaegsete asunduste võrgustik koos nende linnastunud kodanlike elanikega kadus. Küüditamiste ja massimõrvade tulemusena muutus varem keskaegse Ungari kuningriigi osaks olnud alade rahvuslik koosseis sel määral, et Osmanite valitsemisaja lõpuks alles olnud etniliste ungarlaste suhtarv oli oluliselt vähenenud.[12]
Elanikkonna juurdekasvu pidurdumist iseloomustab hästi Osmanite Ungari pealinna Buda majanduslik langus: aastal 1686 ei olnud Buda elanikkond suurem kui see oli olnud kaks sajandit varem 15. sajandi alguses.[13] Osmanid lasid Ungari kuningapaleel varemeteks muutuda.[14] Hiljem muutsid Osmanid amortiseerunud palee püssirohulaoks[15], mis põhjustas selle plahvatamise 1686. aastal toimunud piiramise ajal. Ungari algne kristlik elanikkond ei tundnud end osmanite vallutuse ajal turvaliselt ja nende arv vähenes järgnenud kümnenditel märgatavalt: paljud neist põgenesid Habsburgide valitsemise all olnud Kuninglikku Ungarisse. Osmanite valitsemise ajal muutus domineerivaks juutidest ja mustlastest immigrantide hulk.[16]
Ungari kolm osa (Habsburgide Ungari, Osmanite Ungari ja Transilvaania) erinesid 17. sajandil rahvastiku juurdekasvu näitajates vähe.[17] Kõige autoriteetsemates uurimustes esitatud andmete järgi kasvas nende kolme piirkonna elanike koguarv 16. sajandi lõpu 3,5 miljoni elaniku pealt järgneva sajandi lõpuks ligi 4 miljoni elanikuni.[17] See elanikkonna suurenemine eelnes muudest Habsburgide riigi osadest lähtunud immigratsioonile.[18]
17. sajandi Osmanite-Habsburgide sõdasid peeti vahelduva eduga ja see mõjutas pigem vaid üpris kitsal maaribal elanud inimesi.[17] Seega ei mõjutanud sõdade ajal aset leidnud rahvastiku ümberpaigutamised Ungaris üldise tsiviilelanikkonna suremust olulisel määral.[17] Keskaegsest mustrist lähtuvale pikaajalisele sõjategevusele omane ühiskondliku korra ja sõjategevusega külgnevate piirkondade muude majanduslike sidemete kokkuvarisemine osmanite 17. sajandi sõjategevuse ajal suuresti puudus.[17] Kõige raskemat hävitustööd kogeti Ungari nn segaduste aja jooksul, mil vahemikus 1604–1606 võimendas Osmanite riigi ja Habsburgi vägede vahelise vastasseisu halvimaid mõjusid mitmekordselt Ungari laskumine kodusõtta István Bocskai ülestõusu ajal.[17]
16. sajandi lõpus elas Osmanite Ungaris 0,9 miljonit, Habsburgide Ungaris 1,8 miljonit ja "vabas" Ungaris (Transilvaanias) 0,8 miljonit inimest, tehes Ungari elanike koguarvuks 3,5 miljonit.[18] Osmanite Ungaris kasvas rahvastik 17. sajandil 0,9 miljonilt elanikult 1 miljoni elanikuni.[18]
Tänapäevaste hinnangute järgi oli 15. sajandi lõpul ungarlaste osakaal Alföldi ala elanike seas 80% ümber.[19][20][21][22] Ungari elanikkonna osatähtsus oli hakanud vähenema ajal, mil Osmanite riik Ungari vallutas[19][20] ja see oli põhjustatud 150 aastat kestnud valitsemise ajal aset leidnud pidevatest sõdadest, rüüsteretkedest, näljahädadest ja epideemiatest.[19][20][23] Peamised sõjatsoonid langesid just ungarlastega asustatud aladele ja seega oli nende seas hukkunuid palju enam kui teistest rahvustest elanike hulgas.[19][23]
↑Fregosi, Paul. "Jihad in the West: Muslim Conquests from the 7th to the 21st Centuries". NY: Prometheus Books. 1998. ISBN 1573922471. Osa VII: "By Land and By Sea".
