Ta oli hea armeejuht, kuid teistes riigijuhtimise valdkondades mitte nii edukas. Ta sai tuntuks kui "Euroopa päästja", kui ta tõrjus türklaste rünnaku Viinile ja kõrvaldas lõplikult Türgi ohu Kesk-Euroopale. Jani kinnisidee oligi Türgi väljalöömine Ida-Euroopast. Selleks rakendas ta enamiku oma energiast, mistõttu riigisisene korratus üha kasvas. Aadlikud olid enamasti sõja vastu ja püüdsid kuningavõimu kärpida. Sobieskit võib pidada viimaseks tugevaks Poola kuningaks, ehkki tema edusammud olid ajutised või kasulikud pigem teistele, näiteks Austriale.
Jan oli abielus Marie Casimire Louise de la Grange d'Arquieniga (1641–1716). Abielust sündis 14 last, kellest vanemaks kui viis aastat elas üksnes kolm poega ja üks tütar. Tänapäevani kestab tema sugu ainult tütre Teresa Kunegunda Sobieska kaudu. Teresal oli kümme last, kellest viis poega ja üks tütar said täiskasvanuks, kuid siiani kestab tema sugu üksnes poeg Karl VII kaudu.
Poola kuninga tiitel ei olnud päritav, vaid valitav. Pärast Jani surma esitati kuninga kohale 18 kandidaati ja paljud välisriigid teatasid oma soosiku. Austria toetas Jani vanimat poega Jakub Ludwik Sobieskit, PrantsusmaaFrançois Louis de Contid, kuninga lesk Marie Casimire Louise oma väimeest Maximilian II Emanueli. Kuningaks valiti Saksimaa kuurvürst Friedrich August I, keda pärast hakati kutsuma August II Tugevaks. See oli esimene kord Poola ajaloos, kus surnud kuninga järglaseks ei valitud tema poega, ehkki tal poegi oli, esimene kord, kus Poola kuningaks valiti sakslane, ja esimene kord, kus Poola kuningaks valiti protestant, ehkki August astus kohe katoliku usku.
