Odra kollane kääbusviirus (BYDV) on üks ulatuslikuma levikuga taimehaigusi maailmas, mis kahjustab lisaks odrale ka paljusid teisi teravilju (nisu, kaer, riis, mais jm) ning põhjustab suurt saagikadu. Lisaks viljapõldudele on odra kollane kääbusviirus võimeline nakatama ka looduslikult levivaid, odra (Hordeum) perekonda kuuluvaid metsistunud liike.[1] Tänapäeval on viirusest põhjustatud saagikaod suuremad pigem taliviljadel kui suviviljadel.[1]
Peamiseks viiruse sümptomiks on peremeestaime kasvu pidurdumine.[2] Kääbusviiruse põhjustatud saagikadu jääb keskmiselt 30% juurde, kuid konkreetsetel juhtumitel võib see väga suurtes piirides (5–80%) varieeruda.[3] Odra kollast kääbusviirust kannavad edasi putukad, peamiselt lehetäid.[3] Teada on üle 20 liigi, kes suudavad viirust edasi kanda.[2] Tavalisemad viiruse edasikandjad on toominga-lehetäi (Rhopalosiphum padi) ning teised lehetäiliste sugukonda kuuluvad liigid Rhopalosiphum maidis ja Schizaphis graminum.[4]
Taksonoomia
Odra kollasel kääbusviirusel on kompleksne taksonoomia. Peamiselt põhjustavad odra kollast kääbusviirust mitut liiki viirused Luteoviruse perekonnast.[5]Cereal yellow dwarf virus (CYDV) sarnaneb omadustelt väga BYDV-ga, kuid liigitatakse siiski eraldi perekonda Polerovirus ning Solemoviridae sugukonda.[3] Eri liiki viirustel on kindlad putukad, kes viirust levitavad.[4] BYDV on omapärane seetõttu, et kui paljunemisprotsessi poolest kuulub viirus Tombusviridae sugukonda, siis viiruse koostoime peremeestaimede ja vektoritega on omane Solemoviridae sugukonnale.[3]
Patogeeni elutsükkel ja levik
Odra kollane kääbusviirus nakatab taimi mitut liiki lehetäiliste abil, kes toituvad kõrrelistest. Viiruse kandjates odra kollane kääbusviirus ei paljune, putukaid kasutatakse ainult haiguse levitamiseks.[3] Viirust edasi kandvad putukad võivad olla nii lennuvõimelised kui ka lennuvõimetud.[6] Nakatumiseks piisab juba lühiajalisest kontaktist viirust kandva putuka ja nakatatava taime vahel. Viirus ei levi nakatunud teravilja seemnete kaudu ning ei suuda iseseisvalt mullas talvituda.[4]
Odra kollase kääbusviiruse sümptomid.
Viirust kandev putukas suudab nakatada teisi taimi terve oma elu.[2] Odra kollane kääbusviirus siseneb taime läbi niineosa putuka sülje kaudu. Mõnel juhul siseneb viirus läbi taime spetsialiseerinud kaasrakkude ning laieneb edasi taime nakatumata rakkudele.[4] Kui odra kollane kääbusviirus on taime tervenisti nakatanud, algab protsess uuesti: järgmised lehetäilised söövad nakatunud taimeosi ning levitavad haigust edasi. Puuduvad andmed selle kohta, kas viiruse osakesed kanduvad üle ka putukate vastsetele.[7] Odra kollase kääbusviiruse levikut soodustab temperatuur vahemikus 10 kuni 18 kraadi ning niiskem ilm.[2] Kogu nakatumisprotsessi aeg varieerub paarist tunnist kuni paari päevani.[7] Sügisel põldu nakatanud putukatest tekib kevadeks uus põlvkond vastseid, kes hakkavad viirust edasi levitama. Iseseisvalt ei suuda noored lehetäid kaugele jõuda, mistõttu mõjutab tuule olemasolu oluliselt odra kollase kääbusviiruse leviku ulatuslikkust.[2]
Sümptomid
Odra kollase kääbusviiruse peamiseks sümptomiks on nakatatud teraviljade kasvu pidurdumine.[3] Nähtavad sümptomid on veel taimiku lehtede värvuse muutumine kollaseks, viljapeade arvu vähenemine, nende viljatuks muutumine ning viljapea tekkimise viibimine.[4] Odra kollase kääbusviiruse sümptomid ei ole viirusele ainuomased. Varases nakatumisfaasis on viiruse tuvastamine raske. Lisaks teistele viirustele on BYDV sümptomid sarnased ka toitainete puuduse sümptomitega. Mida varasemas taime kasvufaasis taim viirusesse nakatub, seda suuremad on saagikaod.[2]
Sümptomid ilmnevad esmalt taimede vanemate lehtede otsades.[2] Viirusele iseloomulikuks tunnuseks on taimiku roheluse tuhmumine.[6]
Haiguse tõrje
Viimaste aastakümnetega on odra kollane kääbusviirus muutunud sagedaseks taimehaiguseks üle maailma. Põhjus seisneb kliimamuutuses, mille tagajärjel soosivad soojemad sügised viirusi kandvate lehetäiliste tegevust. Järjest rohkem pööratakse tähelepanu haiguse epideemilise leviku takistamisele.[1]
Odra kollase kääbusviiruse vastu täielikult haiguskindlad sordid puuduvad.[8] Küll saab aga haigusega võitlemiseks valida haiguskindlamad sordid. Parimat kaitset viiruse vastu annaks selline sort, mis suudaks kaitsta ennast nii viiruse nakatumise kui ka vektorite poolt tehtud kahju eest.[1] Levinuimaks viiruse resistentseks odraseemneks on Yd2 geeniga sort.[3] Odra kollane kääbusviirus ei ole aga mitte üks, vaid kümme erinevat viirust, mida klassifitseeritakse haiguskandjate alusel.[2] Seega pole võimalik välja töötada sorti, mis oleks kõigi viiruste suhtes resistentne. Lisaks on võimalik viiruse vastu võidelda, tehes vastavaid muudatusi külvikorras. Suvivilju tuleks külvata varem ning talivilju hiljem kui tavaliselt.[6] Vastavat soovitust jälgides jõuab taim kasvada nii suureks, et viirus ei jõua täielikult laastavat mõju avaldada. Kevadviljade varem külvamine ja taliviljade hilisem külimine toob aga endaga kaasa teisi probleeme.[2] Taliviljade hilisem külimine mõjutab külitud taimiku saagikust negatiivselt, sest seemnete idanemisprotsess lükkub ajaperioodi, kus pole nii optimaalsed kasvutingimused. [9] Kuna hilisema külvamise tagajärjel tärkab vähem külituid seemneid, tuleb omakorda suurendada külvisenorme. [10]
Odra kollane kääbusviirus levib putukate abil, mistõttu ei saa vaadata viiruse levikut ainult ühe põllu kontekstis. Lehetäide jm viirust levitavate putukate madala arvukuse hoidmine võimaldab viiruse levikut ohjeldada.[1] Seega seisneb viiruse peamine tõrje haigust kandvate putukate tõrjes.[8] Pritsimist tuleb hoolikalt planeerida, et vähendada negatiivset mõju mittesihtorganismidele. Samuti võib tuua liiga intensiivne pritsimine endaga kaasa vektorite resistentsuse kasutatud pestitsiidide toimeainete suhtes.[4]
