Nõo kirikukihelkond on rajatud 15. sajandi teisel poolel (kirjalikult mainitud 1483. aastal). Ühe 1432. aasta üriku järgi kuulus see Tartu toomkapiitlile. 1319. aastal on mainitud Nõod kui Tartu toomkiriku vikaariast, mis oli vakantseks jäänud pärast Johannes de Nugheni surma, arvatavasti on sealt pärit ka kohanimi Nõo. Pärast Liivi sõda ja katoliikliku Poola valitsemisaega 16.–17. sajandi vahetusel puudus Nõo kogudusel esialgu oma õpetaja, luteri kogudust teenisid Puhja ja Rõngu vaimulikud. Esimeseks Nõo luterliku koguduse õpetajaks sai 1638. aastal Adrian Virginius, lõunaeestikeelse Uue Testamendi tõlkija Andreas Virginiuse isa[1].
