Suurema osa Nõukogude ajast töötas Snegur Moldaavia Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigisagronoomina ja kolhoosiesimehena, kuid Gorbatšoviperestroika ajal kujunes Snegur Moldaavia NSV üheks juhtfiguuriks ning osutus ainukandidaadina valituks nii 1990. aastal Moldaavia NSV kui ka 1991. aasta presidendivalimistel Moldova presidendiks.[1][2]
Elulugu
Mircea Snegur sündis Trifănești külas Rumeenias (tänapäeva Moldovas) pool aastat enne Nõukogude Bessaraabia okupeerimist juunis. Snegur lõpetas 1956. aastal Frumusica küla keskkooli. Kõrghariduse omandas Snegur M. V. Frunze nimelises Kišinjovi Põllumajanduse Instituudis 1961. aastal agronoomia erialal. Ta jätkas oma õpinguid ja tegi samas institutsioonis loomakasvatuse osakonnas aspirantuuri, teenides 1972. aastal põllumajandusteaduste doktorikraadi. Aastatel 1961–1968 töötas Snegur Florești rajooniLunga külas agronoomi ja kolhoosiesimehena. 1968–1973 juhatas ta direktorina katsejaama. 1973. aastast asus Snegur tööle Moldaavia NSV põllumajandusministeeriumis, kus töötas 1978. aastani osakonna direktorina. 1979–1981 oli Snegur Balti Teadusuuringute Instituudi direktor.[2]
1981. aastast oli Snegur Moldaavia Kommunistliku ParteiEdineți rajooni esimene sekretär, 1985. aastast sai Snegur MKP Keskkomitee sekretäri ametile. Snegur valiti 1989. aastal Moldaavia NSV Ülemnõukogu esimeheks ja 26. märtsil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu rahvasaadikuks ning ta töötas MNSV Ülemnõukogu 11. ja 12. koosseisus Juba järgmisel aastal valiti Snegur 3. septembril ainsa kandidaadina Moldaavia NSV presidendiks. 1991. aasta augustiputši ajal keeldus Snegur täitmast riigipöörajate korraldusi ja avaldas toetust Boriss Jeltsinile.[2][3][4]
Karjäär presidendina
Pärast Moldova iseseisvuse väljakuulutamist 27. augustil kuulutati välja uued presidendivalimised. Mircea Snegur oli valimistel ainuke kandidaat ning valiti 1991. aasta detsembris iseseisva Moldova esimeseks presidendiks. 82,88% hääleõiguslikust elanikkonnast käis valimas ning 98,17% andis Snegurile poolthääle, vastu oli 1,79%.[4][5]
Presidendil tekkis kohe konflikt Rahvarindega, sest ta ei toetanud viivitamatut ühinemistRumeeniaga. Kuid juba 1992. aastal võitis Snegur Rahvarinde poolehoiu tagasi, kuulutades 2. märtsil pärast pantvangikriisi välja Dnestri vasakkaldal eriolukorra, millega ta lubas Moldova vägede sõjalise sekkumise regioonis.[4] Kuigi Moldova väed saavutasid piiratud edu separatistlike Transnistria vägede tagasisurumisel, ei suutnud Moldova oma võimu Benderis ja vasakkaldal taastada Vene vägede sekkumise tõttu Transnistria poolel. Snegur süüdistas korduvalt Vene armeed Moldova konfliktis sekkumises, kuid süüdistused sõja kulgu ei muutnud.[6][7] 21. juulil allkirjastas Snegur koos Transnistria juhiga Moskva lepingu, millega kehtestatud rahu on püsinud tänase päevani.[8] 1992. aasta lõpust lubas Snegur Transnistriale taasühinemise korral laia autonoomiat.[9]
Sõja, riigi iseseisvumise ja radikaalse majanduse ümberkorraldamise tõttu tabas Moldovat 1990. aastatel majanduskriis. Snegur toetas radikaalseid majandusmuudatusi ning üritas korraldada kiiret erastamist. Rumeenia toetusel asus Snegur looma Moldovale uut raha. Lühiajaliselt lasti käibele ajutine rubla, kuid Rumeenia printis Moldovale ka tema uue valuuta leu esimesed rahatähed.[10][11][12] 1994. aastal kirjutas Snegur alla NATO partnerlusplaanile.[13]
1996. aastal võeti vastu Moldova põhiseadus, millega liikus Moldova enam parlamentaarse riigikorralduse suunas. Sama aasta 17. novembril toimunud presidendivalimistel kaotas Snegur teises voorus endisele kompartei juhile ja parlamendi esimehele Petru Lucinschile. Sneguri poolt häälestasid 47% valijatest ja 15. jaanuaril 1997 loovutas ta oma presidendikoha.[4][14][15]
Hilisem karjäär
Pärast presidendivalimistel lüüa saamist üritas Mircea Snegur jätkata poliitikaareenil. Snegur koondas enda ümber 1995. aastal presidendi toel rajatud Taassünni ja Harmoonia Partei, millega töötas edasi opositsioonis uuele presidendile.[16] Partei moodustas 1998. aasta parlamendivalimistel valimisbloki, mille koosseisus sai erakond 8 kohta parlamendis ja Snegur osutus valituks Moldova parlamendi 14. koosseisu.[2] Snegur oli parlamendi liige kuni 2001. aastani parlamendivalimisteni, mil tema erakond ei saanud parlamendis ühtegi kohta.[17]
Snegur jäi poliitikas aktiivseks kuni 2009. aastani, mille jooksul kirjutas ta mitmeid raamatuid ja artikleid poliitika, ajaloo ja põllumajanduse kohta. Oma viimased eluaastad oli ta tõsiselt haige, kuni lõpuks suri 13. septembri õhtul 2023. aastal.[18][19] Moldova president kuulutas Sneguri surma puhul 2023. aasta 16. septembri riiklikuks leinapäevaks.[20]
Snegur ja Eesti
Eesti PangapresidentRein Otsason käis 1991. aasta mais konsulteerimas Moldova presidenti Mircea Sneguri ning kohalike panga- ja rahandusspetsialiste, tutvustades Moldovas, kuidas iseseisvas vabariigis pangandussüsteemi välja arendada ja kuidas edukalt erastada.[21]
1996. aasta aprillis külastas Mircea Snegur Moldova presidendina koos valitsusdelegatsiooniga tollase presidendiLennart Meri kutsel Eestit. Eestis kohtuti president Meriga, Riigikogu esimeheToomas Saviga, valitsusjuhi Tiit Vähiga ja välisministerSiim Kallasega. Presidendid rõhutasid mõlema väikeriigi iseseisvust, Molotovi-Ribbentropi pakti negatiivset mõju mõlemale riigile ning soovi Euroopa suunal integreeruda.[22] 3. aprillil kirjutasid presidendid alla neljale dokumendile: Eesti ja Moldova teineteise mõistmise ja koostöö deklaratsioonile, kultuuriministrid kirjutasid alla valitsustevahelisele kultuurikoostöö kokkuleppele ja välisministrid välisministeeriumide koostöö protokollile. Eesti ja Moldova vahel sõlmiti ka kokkulepe kahe uudisteagentuuri vahelise infovahetuse kohta, millele kirjutasid alla ETA peadirektor Neeme Brus ning Moldpressi peadirektori Dumitru Tira.[3] Moldova presidendipaar tutvus ka Tallinnaga, Saku õlletehase ja Pauligi kohvitehasega.[3]
