Majandusgeograafia

Inimese majandustegevus on piiratud tema tegevusruumiga planeedil Maa

Majandusgeograafia uurib piiratud inim- ja loodusressursside ruumis paiknemisega seotud protsesse ning põhimõtteid. Tegeletakse uuritavate ressursside ruumis paiknemisest tingitud ühiskonna, keskkonna ja majanduse probleemidega^[1].

Majandusgeograafia uurimisteemad muutuvad koos ühiskonnas toimuva arenguga.

Majandusgeograafia olemus

Majandusgeograafiat võib käsitleda inimgeograafia ja majandusteaduse piiriteadusena, mis uurib inimeste majandustegevuse korraldust ruumis. Majandusgeograafia tegeleb majanduslike geosüsteemide, nende kujunemise, toimimise ja arengu iseärasuste ja seaduspärasuste analüüsiga^[2].

Majandusgeograafia eesmärk on analüüsida majanduses toimuvat kasvu, kahanemist, kriisi ja õitsengut mitmekülgselt, uurides nii lokaalset, regiooni, riigi kui ka globaalset tasandit. Eriala üks keskne küsimus on regioonide sisese ja nende vahelise ebaühtlase arengu põhjuste ja tagajärgede seletamine^[3] .

Majandusgeograafia valdkondadevahelise olemuse tõttu kattub majandusgeograafia uurimisala naaberteaduste nagu sotsioloogia, majandusteaduse, politoloogia, demograafia uuritavate valdkondadega. Mõned teemad, millega majandusgeograafia tegeleb, on tööstuse paiknemine ruumis, majandustegevuse koondumine, transpordikorraldus, rahvusvaheline kaubandus, majanduslik areng, globaliseerumine, gentrifikatsioon.

Majandusgeograafias võib eristada mitmeid konkreetsele valdkonnale spetsialiseerunud harusid:

• tööstusgeograafia,
• põllumajandusgeograafia,
• transpordigeograafia ja
• kaubandusgeograafia jt.

Ajalooliselt on majandusgeograafia liigitatud geograafia haruteaduseks, kuid viimase kahe kümnendi jooksul on majandusteadlased näidanud üles kasvavat huvi ruumiga tegelemiseks. Majandusteaduse sisenemist geograafia valdkonda seostatakse tavaliselt majandusteadlase Paul Krugmani 1990. aastate alguses avaldatud tööde ja niinimetatud uue majandusgeograafia esile kerkimisega^[4].

Majandusgeograafia areng

Majandusgeograafia teadusharu päritolu ja arengut on seletatud mitmeti. On väidetud, et majandusgeograafia teke on seotud Briti impeeriumi koloniaalpoliitikaga 18. ja 19. sajandil. Inglaste jaoks muutus siis hädavajalikuks kaubandusgeograafia uurimine. Eesmärk oli paremini mõista ja arendada kaubateede ja transpordiga seonduvat^[3]. Teised seostavad majandusgeograafia algust 19. sajandil elanud saksa paiknemis- ja asukohateooria loojate Johann Heinrich von Thüneni ja Alfred Weberiga. Nende eesmärk oli välja töötada majandusüksuste optimaalse paiknemise mudel, mis tagaks talude, tehaste ja linnade kõige efektiivsema toimimise.

Majandusgeograafia uurimisteemad on muutunud koos ühiskonna arenguga. Läbi ajaloo on teatud piirkonnale omaseid tunnuseid ja tingimusi peetud selle piirkonna arengut mõjutavateks või määravateks teguriteks. Kui keskajal oli valdavaks majandusharuks loodusoludest ja inimressursist sõltuv põllumajandus, siis peamisteks regioonide arengut suunavateks karakteristikuteks olid regiooni kliimaolud, loodusvarade rikkus ja tööjõu olemasolu. Viimased on järelikult ka tegurid, mida majandusgeograafid perioodi käsitlemisel uurivad^[3].

Tööstuslik pööre ja kvantitatiivne revolutsioon

Koos 20. sajandil ühiskonnas toimunud üldise industrialiseerimise ning majanduses toimunud tööstuste arenguga keskenduti majandusgeograafias nüüd uutele teemadele. Hakati uurima ettevõtete ja tööstuste, tootmisprotsesside, tehnoloogia ja innovatsiooni ning tööjõu paiknemist, jaotumist ja korraldust ruumis. Tähelepanu alla võeti ka riigi roll majanduse arengu soodustamisel ja juhtimisel.

Arenguetapi määravaks sündmuseks oli kvantitatiivse revolutsiooni toimumine geograafias 1950. aastatel. Tegemist oli angloameerika majandusgeograafias ja geograafias üldiselt toimunud olulise reformiga, mille tulemusel arenes majandusgeograafia ruumiteaduseks.^[5]. Niinimetatud uus majandusgeograafia kritiseeris senist kirjeldavat regionaalgeograafilist käsitlust. Viimase eesmärk oli kirjeldada ja üles märkida eriliste paikade tunnusjooned. Revolutsioon seisnes aga teadusliku uurimismeetodi süstemaatilises juurutamises ja rangelt matemaatilis-statistiliste, seletavate analüüsimeetodite kasutusele võtmises. Abstraktse teoorialoome kaudu tegeldi majanduslike nähtuste ja suhete ruumilisusega^[5].

Kultuuriline pööre

Majandusgeograafia teadusharu edasine areng 1970. ja 1980. aastatel näitas asukohakesksete, aineliste ja mõõdetavate piirkondlike ressursside tähtsuse minetamist kohaliku arengu määramisel. Selle asemel tuleb rõhutada mõõdetamatu ja raskesti tajutava kultuuri, teadmiste, võrgustike ja institutsioonide kui ühiskondliku kapitali tähtsust piirkondliku arengu edendamisel^[3].

1980. aastatel kaugenes majandusgeograafia traditsioonilisest majandusanalüüsist ja muutus mitmekülgsemaks, rakendades lähenemisviise sotsiaal-, kultuur- ja poliitteadustest. Seda muutust nimetatakse majandusgeograafias kultuuriliseks pöördeks ^[6] või institutsiooniliseks pöördeks ^[7].

Kultuurilise pöörde alguseks angloameerika ingliskeelses teadusruumis peetakse 1970. aastaid koos humanistliku geograafia esilekerkimisega. Protsess jätkus lääneriikides 1980. aastatel niinimetatud uue kultuurigeograafia sünniga. On arvatud, et Eesti geograafias leidis kultuuriline pööre aset 2001. aastal.^[8]

Eesti geograafia arengukäiku illustreerib ilmekalt Eesti Humanitaarinstituudi vanemteaduri Tiina Peili arvamus:

• Geograafe, kelle töid võiks üldjoontes liigitada kui sotsiaal- või kultuurgeograafiat, on Eestis nii vähe, et nendest saaks rääkida individuaalselt ja ikkagi ei saaks artikkel pikem kui paar lehekülge. See ei tähenda, et huvitavad tööd selles valdkonnas puuduksid, vaid pigem viitab institutsioonilise ja akadeemilise traditsiooni ja raamistu puudulikkusele ning liigitamise raskustele^[8].

Kaasaegne majandusgeograafia

Kaasaegne majandusgeograafia uurib geograafilise asukoha mõju majandustegevusele. Tegeletakse majanduse arengut suunavate osapoolte, nagu ettevõtete, tööjõu, riigi, ning majandusmaastikku kujundavate protsesside, nagu innovatsiooni, ringluse, ettevõtluse, ääremaastumise, uurimisega. Nende protsesside kaudu mõjutavad majanduses osalejad regiooni majanduslikku arengut. Tähtsaks on muutunud majanduses osalejate lähem uurimine, mis tegeleb ühiskonnaklassi, soo ja rassi mõjuga majanduses osalemisele^[3].

1990. aastate alguses kerkis majandusgeograafias ja teistes sotsiaalteadustes nagu majandusteaduses ja sotsioloogias küsimus, milliste teemade, uurimisküsimuste ja meetoditega kaasaegne majandusgeograafia tegelema peaks. Selline järelemõtlemine oli ajendatud peamiselt Paul Krugmani ja Masahisa Fujita töödest, mis väideti olevat aluseks uuele majandusgeograafiale.

See majandusgeograafia uus käsitlus vaatleb geograafia traditsioonilisi küsimusi nähtuste ruumilisest jaotusest ja tasakaalust majandusteaduse vaatenurgast. Seejuures kasutatakse transpordikulude, kasvavate tulude ja teiste vastastikuses seoses olevate majandusnäitajate analüüsi. Uus majandusgeograafia ei suuda siiski luua terviklikku uurimisalust majandusgeograafiale, sest ignoreerib paljuski eelnevaid töid selles vallas. Nii on mitmed geograafid, nagu Ron Martin ja Peter Sunley, soovitanud nimetada uut majandusgeograafiat hoopis geograafiliseks majandusteaduseks. ^[9]

Majandusgeograafia Eestis

Arvestades ülaltoodud definitsiooni majandusgeograafiast kui inimgeograafia ja majandusteaduse piiriteadusest, on oluline hinnata mõlema teadusharu hetkeseisu Eestis.

2012. aasta sügise seisuga on majandust võimalik õppida Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Esimeses neist saab bakalaureuse tasemel õppida järgmisi erialasid: avaliku sektori majandus, ärindus ja rahvusvahelised suhted. Viimasena mainitud eriala õppekavas on võimalik läbida kolme ainepunkti mahus ka ainet majandusgeograafia.^[10] Tartu Ülikoolis on bakalaureuse tasemel võimalik õppida erialasid ettevõttemajandus ja majandusteadus. Majandusõpe ja -teadus Eestis jälgib peamiselt neoklassikalise majandusteaduse traditsioone^[11]

Geograafia eriala täiemahulise õppekavaga bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasemel eksisteerib ainult Tartu Ülikoolis. Võimalik on spetsialiseeruda loodusgeograafia ja maastikuökoloogia, geoinformaatika ja kartograafia või inimgeograafia ja regionaalplaneerimise suunale^[10]. Viimasel neist on majandusgeograafiaga ka kõige enam kattuvaid uurimisteemasid. Majandusgeograafiat puudutavaid õppeaineid leidub Tartu Ülikoolis kaks: majandusgeograafia ja maailmamajanduse geograafia. Majandusgeograafia suunda Tartu Ülikoolis juhib dotsent Garri Raagmaa^[12].

Viited

1. Towards a Working Definition of Economic Geography University of Washington (8. oktoober 2012)
2. Mereste, U., (2003). Majandusleksikon, 1. kd Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 549.
3. Aoyama, Y., Hanson, S., Murphy, J., (2011). Key Concepts in Economic Geography. SAGE Publications, London, lk 2–4.
4. Garretsen, H., Martin, R., (2011). The Journal of Economic Geography a decade on: where do we go from here? Journal of Economic Geography 11, lk 207–213.
5. The quantitative revolution and economic geography University of British Columbia (7. oktoober 2012)
6. Amin, A., Thrift, N. (2000). What sort of economics for what sort of economic geography? Antipode 32, lk 4–9.
7. Martin, R. (2000). Institutionalist approaches to economic geography. Companion to Economic Geography, ed. E. Sheppard and T. Barnes. Blackwell Publishing, Oxford, lk 77–97.
8. Peil, T., (2006). Emerging, submerging and persisting ideas: is there social and cultural geography in Estonia? Social & Cultural Geography, vol. 7, lk 463–492.
9. Bathelt, H., Glückler, J., (2003). Toward a relational economic geography. Journal of Economic Geography 3, lk 117–144.
10. Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna erialad TTÜ (07. oktoober 2012)
11. Majandusgeograafia TÜ (7. oktoober 2012)
12. Geograafia ajalugu Eestis TÜ (7. oktoober 2012)