Maa pöörlemine

Animatsioon Maa pöörlemisest ümber oma telje.

Lõunataevas Residencia "hotelli" kohal ESO Paranali observatooriumis Tšiilis.^[1]

Maa pöörlemine on Maa kui tahke keha pöörlemine ümber oma keset läbiva mõttelise polaartelje.

Pöörlemise suund

Maa pöörleb läänest itta. Põhjanaela poolt vaadatuna pöörleb Maa vastupäeva.

Pöörlemistelg

Poolused

Põhjapoolus on põhjapoolkera punkt, kus Maa telg lõikub Maa pinnaga. See erineb Maa magnetilisest põhjapoolusest. Teine punkt, kus Maa pöörlemistelg lõikub Maa pinnaga, on lõunapoolus Antarktikas.

Maa pöörlemistelje kalle ning selle vahekord pöörlemistelje ja orbiidi tasandi suhtes

Pöörlemistelje kalle

Maa pöörlemistelg on Maa orbiidi tasandi ehk ekliptika tasandi normaali suhtes 23,4° kaldu (pöörlemistelje kalle). Kaldenurga tõttu vahelduvad Maal aastaajad.

Pöörlemisperiood

Täheööpäev

 Pikemalt artiklis Täheööpäev

Maa pöörlemisperiood kinnistähtede suhtes, mida Rahvusvaheline Maa Pöörlemise ning Tugisüsteemide Teenistus nimetab Maa täheööpäevaks, on 86164,098903691 keskmise päikeseaja sekundit ehk UT1-sekundit ehk 23^h 56^m 4,098903691^s.^[2][3] Selle aja jooksul teeb Maa täispöörde ümbritseva galaktilise tausta (tähesüsteemi) suhtes. Täheööpäeva pikkus kõigub, peamiselt seetõttu, et aine (näiteks lumikate) paigutub Maa pinnal ümber. Peamiselt loodete mõjul pikeneb täheööpäev ühe sajandiga 0,0016 s.

Sideeriline ööpäev

 Pikemalt artiklis Sideeriline ööpäev

Maa pöörlemisperiood keskmise kevadpunkti pretsessiooni suhtes (sideeriline ööpäev) on 1982. aasta andmetel 86164,09053083288 keskmise päikeseaja sekundit (23^h 56^m 4,09053083288^s).^[2] Sideeriline ööpäev on seega täheööpäevast umbes 8,4 ms võrra lühem.^[4]

Päikeseööpäev

 Pikemalt artiklis Päikeseööpäev

 Pikemalt artiklis Keskmine päikeseööpäev

Maa pöörlemisperiood Päikese suhtes (Maa keskmine päikeseööpäev) on 86 400 keskmise päikeseaja sekundit ((86400,0025 SI sekundit).^[5] Et Maa päikeseööpäev on praegu loodetekiirenduse tõttu pisut pikem kui 19. sajandil, siis iga ööpäev on 0...2 SI millisekundi võrra pikem kui 86 400 s.^[6][7] Aatomkellad näitavad, et praegu on ööpäev 1,7 millisekundit pikem kui sajand tagasi,^[8] nii et UTC-d tuleb tasapisi üha sagedamini kohandada liigsekunditega. Keskmise ööpäeva pikkus IERS-i andmete järgi on saadaval aastate 1623–2005^[9] ja aastate 1962–2005^[10] kohta.

Taevakehade näiv ööpäevane liikumine

Taevakehade (välja arvatud meteoorid atmosfääris) ja Maa-lähedasel orbiidil tiirlevad Maa tehiskaaslased) põhiline näiv liikumine Maa taevas toimub lääne suunas kiirusega 15°/h = 15'/min. Taevaekvaatori lähedal paiknevate taevakehade puhul vastab see ühele Päikese või Kuu näivale läbimõõdule kahe minuti kohta (Maalt paistavad Päike ja Kuu läbimõõdult ligikaudu võrdsetena).^[11][12]

Ajalugu

Vana-Kreekas uskus mitu pütaagorlast taeva ööpäevase pöörlemise asemel Maa pöörlemist. Esimene neist oli Philolaos (5.–4. sajand eKr), kuigi tema keerulises süsteemis figureeris Vastu-Maa, mis tiirleb ööpäevase perioodiga ümber Keskse Tule.^[13]

Tavapärasemat pilti toetasid 4. sajandil eKr Hiketas, Herakleides Pontikos ja Ekphantos, kes oletasid, et Maa pöörleb, kuid ei väitnud, et Maa tiirleb ümber Päikese. 3. sajandil eKr tuli Aristarchos Samoselt välja heliotsentrilise maailmasüsteemi ideega.

Vaata ka

• Päevavalgus
• Allais' efekt
• Pöörlemistelje pretsessioon
• Ööpäevane tsükkel
• Maa tiirlemine
• Päikesesüsteemi teke ja evolutsioon
• Geodeetiline joon
• Geodeesia
• Kuu tekke kokkupõrketeooria
• Maa ajalugu
• Geodeesia ajalugu
• Newcombi valem
• Kerakujuline Maa
• Rahvusvaheline geodeetiliste koordinaatide süsteem

Viited

1. Stars Circle over the Residencia at Cerro Paranal], ESO]]
2. Useful Constants, IERS.
3. Nende arvude algallikas Aoki kasutab "keskmise päikeseaja sekundi" asemel terminit "UT1-sekund" (seconds of UT1). Vt Seidelmann, S.; Kinoshita, H.; Guinot, B.; Kaplan, G. H.; McCarthy, D. D.; Seidelmann, P. K. The new definition of universal time. – Astronomy and Astrophysics, 1982, 105 (2). lk 359–361.
4. P. Kenneth Seidelmann. Explanatory Supplement to the Astronomical Almanac, Mill Valley, CA: University Science Books 1992, ISBN 0-935702-68-7, lk 48.
5. Dennis D. McCarthy, Christine Hackman, Robert A.. The Physical Basis of the Leap Second. – The Astronomical Journal Nelson, 2008, 136 (5), lk 1906–1908.
6. Leap seconds, Time Service Department, USNO.
7. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. märts 2015. Vaadatud 21. juulil 2014.
8. Dennis McCarthy|McCarthy, D.D.]] & Seidelmann, P.K. TIME: From Earth Rotation to Atomic Physics. Weinheim: Wiley-VCH 2009, lk 88––89.
9. EXCESS OF THE DURATION OF THE DAY TO 86400S AND ANGULAR VELOCITY OF THE EARTH'S ROTATION SINCE 1623 , IERS
10. Variations in the duration of the day
11. Zeilik, M.; Gregory, S. A. Introductory Astronomy & Astrophysics (4. trükk), Saunders College Publishing, 1998, ISBN 0-03-006228-4, lk 56.
12. Williams, David R. Planetary Fact Sheets, NASA. Vaata näivaid läbimõõte Päikese ja Kuu leheküljel.
13. George Bosworth Burch. The Counter-Earth. – Osiris, 1954, kd 11, lk 267–294.

Välislingid

• Maa pöörlemine aeglustub: tulevikus kestab üks ööpäev 25 tundi, Delfi Forte, 1. detsember 2023