Geodeesia ajalugu ulatub insenerini Thales Mileetosest (~600 aastat eKr). Thales töötas välja geodeesia kontseptsiooni ehk maamõõtmise. Ta arvas, et Maa on ookeanidel paiknev ketas.
Claudius Ptolemaios (~100–160 pKr) tegi geotsentrilise maailmasüsteemi mudeli umbes 6300 geograafiliste koordinaatidega punkti abil ning kujutas hiljem neid ka kaardil. Tema süsteem kehtis keskaja lõpuni, kuni Mikołaj Kopernik (1473–1543) töötas välja heliotsentrilise süsteemi, mille kohaselt Maa koos teiste planeetidega tiirleb ümber Päikese.
Järgnevatel aastatel vaadeldi peamiselt meridiaanide kumerust erinevates geograafilistes asukohtades.
Topograafia tegeleb maapinna mõõdistamisega (topograafilise mõõdistamisega) ja mõõtmistulemuste põhjal topograafiliste kaartide koostamisega. Topograafilise mõõdistamise põhimeetod on aerofoto- ja satelliitmõõdistamine (GPS). Mensul- ja fototeodoliitmõõdistamist ning tahhümeetriat rakendatakse väikeste maa-alade mõõdistamisel suures mõõtkavas (kuni 1:100 000) või pinnamoe kujutamiseks fotoplaanil. Maastikuelemente tähistavad topograafilistel kaartidel leppemärgid.[5]
Kartograafia – teaduse, kunsti, tehnoloogia ja tootmise valdkond, mis hõlmab kaartide ja teiste kartograafiliste teoste koostamist, kasutamist, tootmist ja uurimist.[6]
Geodeetiline astronoomia tegeleb astronoomiliste meetodite rakendamisega geodeetilistes võrkudes ja muudes tehnilistes geodeetilistes projektides.[7]
Maapunktide kõrguste määramine
Amsterdami null
Maapunktide kõrguste määramiseks tuleb kirjeldada nullkõrgusega alguspinda ja määrata punktide vertikaalne kaugus sellest pinnast. Kõrguste puhul võib võrdluseks võtta mitmesuguseid pindu. Nendest kõige olulisem on geoid. Võrdluspindadel ja punktide vertikaalsel kaugusel pindadest on erinevad füüsikalised ja geomeetrilised tähendused. Geodeetilistel kõrgustel on ka erinev füüsiline ja geomeetriline tähendus. Seega on kasutusele võetud mitu kõrgussüsteemi:[8]
