Perekonnas on umbes 115 liiki, erinevate teadlaste andmetel 105–125. Eestis kasvab neist liikidest looduslikult ainult harilik mänd, mis on ka kõige laiema areaaliga männiliik maailmas.
Männid on enamasti igihaljad puud, kuid on ka põõsaid.
Enamikul mändidel on suhteliselt pehme, vaigune ja hästi töödeldav puit, mida kasutatakse väga laialdaselt nii ehitusmaterjalina kui ka postide, raudteeliiprite ja mööbli valmistamiseks. Vähesel määral kasutatakse mändi ka paberi valmistamiseks.
Mäenduses on männipuit väga tähtis šahtide toestamisel, sest see on pikakiuline, vastupidav ja tekitab ülekoormuse korral enne purunemist heli, seega teavad kaevurid ohtu karta.
Männipuit on üks sagedamini kasutatavaid puiduliike laevaehituses.
Paljudes lõunapoolkera piirkondades istutatakse laialdaselt sissetoodud männiliike, nagu näiteks kiirjas mänd. Uus-Meremaal on see puu eriti kiire kasvuga, saavutades raieküpsuse mõnekümne aastaga.
Enamiku mändide puukoor on tüve alumises osas paks ja seega vastupidav väiksematele metsapõlengutele, tüve ülaosas on puukoor aga õhuke ja kestendav.
Oksad kasvavad korrapäraste ebamännastena väga tiheda spiraalina, kuigi okste rõngas paistab välja kasvavat ühest kohast. Paljud männid on uninodaalsed, st neil kasvab igal aastal ainult üks niisugune okstemännas (rahvakeeli oksakodarik) sama aasta uue võsupungadest, teised aga on multinodaalsed, st neil kasvab igal aastal kaks või enam männast, aga seda sageli vaid puu nooremas eas.
Kevadisi noori võsusid nimetatakse männikasvudeks. Need on algul heledat värvi ja püstises asendis. Hiljem need tumenevad ja pöörduvad väljapoole. Männikasvude järgi hindavad metsnikudmullaviljakust ja puude elujõudu.
Okastik
Mändidel on nelja tüüpi okkaid. Seemikutel on algul 4–20 idulehte, millele kohe järgnevad noorte taimede juveniilsed okkad, mis on 2–6 cm pikkused, üksikud, rohelised või sageli sinakasrohelised ning paiknevad võsul spiraalselt. Kuue kuu kuni viie aasta möödudes asenduvad need soomuslehtedega (makroblastidega), mis sarnanevad pungasoomustega ning on väikesed ja pruunid. Neis ei toimu fotosünteesi ja nad paiknevad nagu juveniilsed okkad. Viimane tüüp on okkad, mis on rohelised, neis toimub fotosüntees, nad on 2–5 (1–6) okkast koosnevates kobarates (kimpudes), iga kimp kasvab välja tillukese võsu väikesest pungast soomuslehe kaenlas. Need pungasoomused jäävad sageli kimbule alustupeks, seda just Pinuse alamperekonna liikidel (kaheokkalised männid). Okkad püsivad olenevalt liigist 1,5–6, vähestel liikidel rohkem aastat. Kui võsu kahjustatakse, näiteks mõni loom sööb seda, siis kahjustusest vahetult allpool paiknevatest uinupungadest kasvab välja uus võsu, mis asendab kaotsiläinud osa.
Okaste arv kimbus on üks männiliike eristav tunnus. Okaste arvu järgi eristatakse:
Männid on enamjaolt ühekojalised – isas- ja emaskäbid on samal puul. Mõned liigid on siiski subdiöötsilised -- ühel puul on valdavalt ühest soost käbid. Sageli on see, kas männil on isas- või emaskäbid, seotud ka kasvutingimustega. Näiteks kehvades valgustingimustes vireleval harilikul männil arenevad valdavalt isasõied, kuna nende kasvatamine nõuab vähem energiat.
Isaskäbid on väikesed, tavaliselt 1–5 cm pikkused. Need on puu küljes tavaliselt kevadel, mõnel liigil ka sügisel lühikest aega, ning kukuvad alla, niipea kui need on tolmelnud.
Emaskäbidel läheb pärast tolmlemist tavaliselt 1,5–3 aastat küpsemiseks. Viljastumine toimub aasta peale küpsemist. Igal käbil on palju kattesoomuseid, mis paiknevad spiraalselt. Iga viljakandva soomuse küljes on kaks seemet. Käbi aluse ja tipu juures paiknevad soomused on väikesed ja ilma seemneteta. Seemned on enamasti väikesed ja tiivulised ning neid kannab laiali tuul, kuid mõnel liigil on nad suuremad ja ühe jäänuktiivaga või üldse tiivata pähklikesed. Lisaks tuulele kannavad neid laiali linnud ja pisiimetajad. Küpsed käbid enamasti avanevad ja lasevad seemned välja, kuid mõnel liigil, mille seemneid kannavad laiali linnud, näiteks valgetüveline seedermänd, tulevad seemned välja alles siis, kui lind käbi katki teeb. On ka selliseid mände, näiteks keerdmänd ja hall mänd, mille seemned on käbis varjul, kuni metsatulekahju puu hävitab. Siis vabaneb tohutu hulk seemneid, et põlenud maa taasasustada.
Käbid on kas tünnikujulised (püramidaalsed või ümarad) või väga saledad ja banaanikujulised.
Männid kasvavad hästi happelistel, mõned ka lubjarikastel muldadel, kuid enamik männiliike on mullaviljakuse suhtes siiski vähenõudlikud. Samuti taluvad paljud männiliigid põuda ning kuiva ja liivast pinnast.
Üksikud männiliigid, näiteks pigimänd, ajavad pärast metsatulekahjusid võrseid (annavad kännuvõsusid). Mõned männiliigid, näiteks piiskopimänd, vajavad efektiivseks uuenemiseks metsatulekahjusid, ning aladel, kus metsatulekahjudega võideldakse, nende populatsioon aeglaselt väheneb.
Männid jaotatakse käbide, seemnete ja lehtede tunnuste järgi kolmeks alamperekonnaks:
alamperekond Strobus: käbisoomus ilma sidemeta, jämetipp terminaalne, seemnetiivad ühinenud, üks kinnine juhtkimp lehe kohta;
alamperekond Ducampopinus: käbisoomus ilma sidemeta, jämetipp dorsaalne, seemnetiivad liigendunud, üks kinnine juhtkimp lehe kohta;
alamperekond Pinus: käbisoomus sidemega, jämetipp dorsaalne, seemnetiivad liigendunud, kaks kinnist juhtkimpu lehe kohta.
Alamperekond Ducampopinus on mitmes suhtes kahe ülejäänud alamperekonna vahepealne ja võib olla nende esivanem. Paljudes klassifikatsioonides paigutatakse see alamperekonna Strobus alla, kuid samahästi võiks selle paigutada alamperekonna Pinus alla, nagu CaliforniabotaanikJ. G. Lemmon1888. aastal tegigi. Et ta kummagi alamperekonna alla hästi ei sobi, on teda siiski parem pidada omaette alamperekonnaks.
Kuna käbide, käbisoomuste, seemnete, lehekimpude ja -tuppede välisehitus on hästi teada, on mändide klassifikatsioon arusaadav ning seega on tavaliselt võimalik üldise välimuse järgi hõlpsalt kindlaks teha, millisesse alamperekonda isend kuulub.
Lõuna-Arizona ja New Mexico, Mehhiko, Kesk-Ameerika (kus kasvab väga palju haruldasi ja reliktseid männiliike, millest mõnda on säilinud vaid üksikud eksemplarid)
M. Diekmann, J.R.Sutherland, D.C.Nowell, F.J.Morales, G.Allard,Pinus Spp, FAO/IPGRI Technical Guidelines for the Safe Movement of Germplasm, No 21, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.02.2014) (inglise keeles)
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
.jpg)
