Linnavanem (saksa der Stadtälteste) on linnavalitsuse juht või liige väikelinnas või rae koosseisu mittekuuluv kogukonnavanem.
1785. aastal Läänemerekubermangudes kehtestatud Vene linnaseadusega, linnades kus aga senini magistraat puudus, korraldati valitsemine uue seaduse alusel. Kõik kreisikeskused[1] Eestimaal - Rakvere, Paide ja Viljandi said tagasi vahepeal kaduma läinud linnaõigused. Uue korra sisseviimisel oli osadel Tallinna ja Riia asehaldurkonna (suur)linnadel õigus säilitada senine valitsemiskord[viide?], kuid kõik magistraadid, sh Tallinna ja Riia, allutati kubermangumagistraadile. Uue linnaseadusega said kõik vabad linnaelanikud kodanikuõigused[2] ning haldusvõim läks linnakodanike poolt valitud linnapeale (Haupt der Bürgerschaft) ning kõiki linlaste kihte esindavale magistraadile. Linnade valitsemine läks linnavanema ja linnavalitsuse hoolde, selle koosseisu kuulusid raehärra ja kaks ratmanit ehk nõunikku[3]. Linnakodanike poolt valitav magistraat säilis kohtuasutusena. Eestimaa väikelinnades (Rakvere, Paide ja Paldiski) kuulus foogtikohtu koosseisu kaks linnavanemat. Asehalduskorra likvideerimise järel Baltimaades taastati eelnev kord.
1. mail 1938 kehtima hakanud linnaseaduse alusel oli linnavalitsuse juhiks maakonnalinnade hulka mittekuuluvais kolmanda astme linnades (Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Otepää, Paldiski, Põltsamaa, Sindi, Suure-Jaani, Tapa, Tõrva ja Türi) linnavanem (ka linnades, kus oli varem olnud linnapea).
Vaata ka
Viited
