Leostunud muldade hulka kuuluvad järgmised variandid:
koresevaesed leostunud kamar-karbonaatmullad,
süvapealised leostunud kamar-karbonaatmullad,
süvarähksed leostunud kamar-karbonaatmullad,
süvaveeriselised leostunud kamar-karbonaatmullad.
Leostunud mullad on kujunenud karbonaatsel (lubjakivisel) lähtekivimil.[2] Nad võivad olla saviliiv- ja liivsavimullad.[3]
Neile on iseloomulikud hea looduslik drenaaž, mistõttu nad on parasniisked[3] või ajutiselt liigniisked[1]; neutraalne reaktsioon (mullareaktsioon on 6,5–7, profiili alumistes horisontides ta suureneb[3]), aktiivne aineringe ja mitmekesine elustik.[2]
A-horisondist paksusega enamasti üle 25 cm[2], milles võib olla natuke rähka, mis ei takista mullaharimisele.[3]. Huumusesisaldus on metsades 4,5 ... 5%, põllumaadel 2,7 ... 4%.[1] Huumusvaru ületab 100 t/ha[2].
Bw (Bwt) – savistumise tõttu tekkinud pruunikas, šokolaadipruun, hallikaspruun, punakaspruun või kollakaspruun[3]sisseuhtehorisont, mille järgi kutsutakse mulda pruunmullaks.[2] Kihis toimub karbonaatsete kivimite murenemine, karbonaatide leostumine ja kohapeal tekkinud savimineraalide ladestumine.[3]
Sisseuhtehorisont on metamorfne, struktuurne, hästi vett- ja õhkuläbilaskev kiht. Need omadused on väga head taimekasvatuse seisukohalt.[3] Selle horisondi alumises osas võib esineda paekivi.[2]
C ehk lähtekivim on erineva värvuse ja rähasusega moreenid (valkjashall, kollakashall, kollakaspruun, punakaspruun), mõnikord ka liustikujõesetted (liivad ja kruusad).[3]
Leostunud mullad on huumuse- ja toitainerikad, mistõttu on nad Eesti kõige viljakamad mullad.[1] Neil on suur keskkonnakaitseline väärtus ning nad ei karda põuda (välja arvatud koreserikas ja paekivil kujunenu).[2] Leostunud mullad sobivad väga hästi enamiku kultuurtaimede kasvatamiseks ja taluvad intensiivset harimist.[2]
Leostunud mullad moodustavad 7,6% Eesti muldkattest, põllumajandusmaal on selle osakaal 14%.[2] Nad hõlmavad 4,2% kogu maafondist ja 9,7% põllumaast[1] Nad on levinud on peamiselt Kesk-Eestis, kõige rohkem neid on Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal. Kõige suurema osa põllumuldadest moodustavad leostunud mullad Rakke ja Järva-Jaani piirkonnas.[3]
