Mullahorisondid ehk mulla geneetilised horisondid on mullatekke ja arenemise käigus kujunevad ja muutuvad üksteise peal lasuvad mullakihid.[1]
Iga horisonti iseloomustavad selle tüsedus, värvus, koostis ja muud omadused. Sõltuvalt sellest tähistatakse iga mullahorisonti ladina tähtedega.[1]
Horisondid võivad eri muldadel olla erinevad ja nendel on oluline koht muldade tundmisel ja eristamisel.[1] Horisontide järjekord moodustab mullaprofiili.
Turbahorisont ehk T-horisont (vananenud nimetus At-horisont) on orgaaniline horisont, mis on tekkinud maapinnal, turvast moodustavate taimede jäänustest. Vesi ja happeline keskkond pidurdavad selle lagunemist.
Väljauhtehorisont ehk eluviaalhorisont ehk lessiveerunud horisont ehk E-horisont (vananenud nimetused A2-horisont, A2B-horisont) on mullaprofiili ülaosas eristuv hele värvusega mullahorisont.
Aluskivim ehk D-horisont on kivimid, mille peale moodustub muld ja mida mullatekkeprotsessid ei mõjuta või mõjutavad väga vähe.
Mattunud horisondid
Mulla teket vaadeldakse sageli lihtsustatult: nii, et all paiknevad kivimid peenestuvad ja segunevad muude ainetega. Sageli on asi märksa keerulisem ja isegi segasem.
Näiteks võivad täielikult välja kujunenud mullad mattuda tuule või vee poolt kohale kantud setete alla, mis seejärel ise pikapeale lagunevad ja mullastuvad. Niisugune protsess esineb sagedamini rannikul. Selle tulemusena võib muld sisaldada mitut põhimõtteliselt ühesugust horisonti, mida eristatakse ette pandud numbriga. Number tähistab mattunud horisonti. Näiteks on võimalik, et mingil mullal eristatakse horisondid O, A1, A2, B3, 2A2, 2B21, 2B22 ja 2C, kus 2A2 ja sellele järgnevad horisondid on mattunud.
