Ta etendas olulist osa Nõukogude Liidu lagunemisel, nõudes Belovežje lepingu sõlmimisel Nõukogude liiduvabariikide täielikku iseseisvumist, ning oli oluline poliitika kujundaja hilise Ukraina NSV Ülemnõukogu eesotsas ja presidendina iseseisva Ukraina riikluse arengus.
Kravtšuk sai tuntuks oma poliitilise stiiliga, mille tõttu teda hüüti "kavalaks rebaseks".[2] Poliitikukarjääri alguses ütles ta harva avalikult välja oma poliitilised sihid ja plaanid,[3] kuid taasiseseisvunud Ukraina esimese presidendina mõjustasid mitmed tema juhitud otsused Ukraina edasist arengut. Kravtšuk tegi otsuse loovutada Ukraina territooriumil olnud tuumarelvad ning tasakaalustada Ukraina välispoliitikas Vene-Euroopa suunda.[4] Ta sai oma elu jooksul mitu Ukraina aunimetust ning 21. augustil 2001 nimetati ta Ukraina kangelaseks.[5]
Kravtšuki töine karjäär jätkus kommunistlikus parteis. 1970. aastast sai temast organisatsiooni- ja parteitöö osakonna ümberõppesektori juhataja, sekretäri abi, osakonnajuhataja esimene asetäitja ning 1980. aastast propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja. 1988. aasta oktoobris sai Kravtšukist Kommunistliku Partei Keskkomitee ideoloogiaosakonna juhataja. 1989. aastal sai Kravtšuk Ukraina poliitbüroo liikmeks, osutudes valituks 1990. aastal UKP Keskkomitee teiseks sekretäriks ja NLKP Keskkomitee liikmeks. 23. juulil 1990 valiti Kravtšuk Ukraina NSV Ülemnõukogu esimeheks.[6][7] Kui esialgu kaitses Kravtšuk tuliselt kommunistliku korda, siis perestroika ajal vahetas ta poolt ja asus Ukraina sõltumatust toetama.[8]Augustiputši ajal 1991. aastal lahkus Kravtšuk Nõukogude Liidu kommunistlikust parteist ja mängis olulist rolli Ukraina kommunistide veenmisel, et opositsiooni soov iseseisvuda on toetamist väärt.[5][4]
24. augustil 1991 kuulutas Kravtšuki eesistumisel Ukraina NSV Ülemnõukogu Ukraina iseseisvaks ja Kravtšuk sai ümberkorraldatud Ukraina Ülemraada esimeheks.[4] Ülemraada esimehena mängis Kravtšuk rolli rahvusliku kaitseväe moodustamisel ja kommunistide mõju nõrgestamisega. 24. augustil võeti üle Ukraina sõjalised formeeringud ning 31. augustil keelati ära kommunistlik partei ja KGB. Samuti valmis Kravtšuki juhtimise ajal ülemraada kodakondsusseadus ja rahvusvähemustediskrimineerimise keeld.[5]
Presidendina oli Kravtšuki ülesandeks tutvustada Ukrainat maailmas kui iseseisvat riiki. Kravtšuk ajas läänesuunalist poliitikat, hoides samaaegselt lähedasi suhteid Venemaaga ja toetudes venekeelsetele ukrainlastele. Kravtšuki juhtimise ajal ehitati üles Ukraina esialgne diplomaatiline võrgustik. 1992. aastal astus Ukraina Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ja liitus Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga.[5] Presidendina külastas Kravtšuk 25.–27. mail 1992 ka Eestit ning oma visiidil kirjutas ta alla Ukraina-Eesti koostöö- ja sõpruslepingule.[9] 1994. aastal allkirjastas Kravtšuk Euroopa Liiduga laiaulatusliku vabakaubanduslepingu, lubades muuseas sulgeda Tšornobõli tuumaelektrijaama.[10]
Kravtšuk lubas 1992. aastal USA presidendile George Bushile, et Ukraina loobub tuumarelvadest. Sellest teatest alates järgis Ukraina tuumarelvadest loobumise poliitikat. 1994. aasta 5. detsembril loobus Ukraina OSCE kohtumisel lõplikult oma tuumaarsenalist Budapesti memorandumiga tingimusel, et suurriigid garanteerivad Ukraina ja tema piiride püsivuse.[7] Kravtšuk oli valmis rentima Venemaale Sevastopoli sadama, et too saaks jätkuvalt edasi hoida Krimmis oma Musta mere laevastikku.[4] Samas võitles Kravtšuk kõikidele Vene Krimmi nõudmistele vastu.[3]
1992. aasta märtsis kiitis Ukraina Ülemraada heaks riikliku majanduspoliitika põhialused, mis nägid ette Ukraina majanduse ümberkorraldamist. Kaitsetööstusest viidi rõhk ümber argaar-, kerge- ja toiduainetööstuse peale, rajati toll ning suuremad riigiettevõttederastati. Algas väike- ja ühisettevõtete, erineva vastutustasemega ettevõtete, ühistute jms loomine. Majandusliku iseseisvumise saavutamiseks tegi Kravtšuki Ukraina otsuse ka rublast loobuda. Majanduslike reformide efekt oli vähene ja korruptsioon vohas, mistõttu Kravtšuki reformid majanduskriisi ära ei hoidnud – 1994. aastaks oli Ukraina majandus kokkuvarisemise äärel.[5][7]
26. juunil 1994 toimunud riigipea valimistel Kravtšuk kaotas. Esimeses voorus sai ta 38% häältest, aga teises voorus vaid 45%, kaotades 52% häältest saanud senisele peaministrile Leonid Kutšmale, kes süüdistas Kravtšuki majanduspoliitikat Ukraina majanduslanguses.[4][5]
Hilisem elu
Detsembrini 1996 töötas Kravtšuk Ukraina Kunstide Edendamise Fondi presidendina ja jätkas oma poliitilist karjääri Ukraina Ülemraadas, kus ta juulist 1997 oli Ukraina haldusreformi riikliku komisjoni esimees kuni järgmisel aastal toimunud valimisteni.[5]
1998. aasta jaanuaris astus Kravtšuk Ukraina Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse ja jõudis juba sama aasta oktoobris erakonna poliitbüroosse. Kravtšuk osutus partei nimekirjas uuesti valituks Ukraina kolmandasse parlamendi koosseisu, kus ta töötas Ukraina Ülemraada välisasjade ja SRÜ-ga suhtlemise komisjonis. 1999. aastal sai Kravtšuk Kutšma rajatud presidenti toetava bloki kaasesimeheks, kuid blokk ei võtnud vedu.[5]2002. aasta parlamendivalimistel valiti Kravtšuk viimast korda Ülemraadasse ning oli parlamendis väliskomisjoni liige ja Ukraina sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht. Ohtrate valimispettustega silma paistnud 2004. aasta presidendivalimistel toetas Kravtšuk ametlikult võitnud venemeelset kandidaati Viktor Janukovõtšit.[4][5][7]
2006. aasta valimistel osalesid sotsiaaldemokraadid valimisblokis Opositsiooniblokk, mille ükski kandidaat Ülemraadasse ei pääsenud, sealhulgas bloki esimesel kohal olnud Kravtšuk. Seepeale tõmbus endine president poliitikast tagasi ja astus 2009. aastal parteist välja. 2012. määras Janukovõtši Kravtšuki äsjaasutatud Põhiseaduse Assamblee esimeheks ülesandega töötada välja põhiseaduse muudatuse ettepanekud. Laias plaanis kadus Kravtšuk 2010. aastate alguses poliitikast. Ta avaldas raamatud "Riik ja võim: haldusreformi kogemus" (2001), "Meil on see, mis meil on" (2002), "Üks Ukraina, üks rahvas" (2010) ja kokku üle 500 artikli Ukraina poliitiliste arengute kohta.[5] 2014. aastal ilmus Kravtšuk jälle pildile, soovitades president Janukovõtšil taas Ukrainat lääne suunas juhtida ja hoiatades olukorra eskaleerumise eest. Krimmi annekteerimise mõistis Kravtšuk avalikult hukka, väljendades samas uskumust, et Ukraina suudaks Krimmi tagasi saada vaid läbirääkimiste teel ja et sõjas saaks Ukraina Venemaa vastu lüüa.[7]
Kravtšuk suri 88-aastaselt 10. mail 2022 Münchenis, olles seal pärast 2021. aasta augustis toimunud südamelõikust pikemat aega ravil olnud. Tema ärasaatmine toimus 17. mail 2022 Kiievis Ukraina Majas ja ta maeti Baikove kalmistule.[11][12] Endise presidendiga jätsid hüvasti mitmed tuntud poliitikud, sealhulgas Ukraina endised presidendid Kutšma, Juštšenko, Porošenko ja praegune president Zelenskõi.[2]
