Lennusimulaatoreid kasutatakse piloodi õppes selleks, et vähendada õppimise kulu ja harjutada olukordi, mida ei saa päris lennukis teha, näiteks hädaolukordi. Lisaks aitavad lennusimulaatorid pilootidel enda oskusi proovile panna ohutus keskkonnas.[1]
Lennusimulaatorid jagunevad nelja tasemesse nende keerukuse alusel. Kõige rohkem nendest kasutatakse taseme D (ingl level D) simulaatoreid, kuna need pakuvad kõige täpsemat lennuki simuleerimise võimalusi.[2]
Lennusimulaatoreid toodavad mitu erinevat firmat koostöös lennukitootjatega. Kõige tuntum lennusimulaatorite tootja on CAE (Canadian Aviation Electronics), mis pärineb Kanadast ja asutati aastal 1947.[4] Nende uusim lennusimulaator on CAE 7000XR Series Level D FFS, mis on mõeldud komertslennukite simuleerimiseks.[5]
Üks suurimaid militaarlennusimulaatorite tootjaid on Collins Aerospace, mis on pärit Ameerika Ühendriikidest. Nemad tegelevad peamiselt virtuaalreaalsusega ja toodavad tarkvara simulaatoritele.[6]
Väiksematele lennukitele teeb simulaatoreid näiteks Frasca International, kes pakuvad kategooria B, C ja D lahendusi, näiteks lennukitele CJ1+, KingAir ja helikopteritele Bell 412, Bell 407.[7]
Tänapäeval on lennusimulaatorid väga efektiivsed piloodi õppes, kuna kõrge kategooria lennusimulaatorites on samad arvutid ja tarkvara, mida kasutavad päris lennukid. Uuemaid lennukeid juhitakse elektrooniliste signaalide kaudu, mida on kerge simuleerida ka simulaatoris.[3]