Leliūnais on põhikool, postkontor ja raamatukogu. Vaatamisväärsusteks on rahvakunstnik Vytautas Valiušise keraamikamuuseum, endise Leliūnai mõisa hooned ja sealne aastal 1905 ehitatud katoliku kirik. Alevi juures asub Leliūnai lohukivi.
Elanikkond
305 (1867)
305 (1897)
184 (1902)
258 (1923)
242 (1959)
252 (1970)
360 (1978)
378 (1979)
416 (1985)
518 (1989)
483 (2001)
503 (2006)
412 (2011)
Nimi
Alevile on nime andnud sealse ümbruskonna sood. Nimi tuleneb sõnast liūnas (tõlkes soo). Esimesed sealsed mõisnikud kõnelesid prantsuse keelt, kust pärineb eesliide le.
Ajalugu
Leliūnai mõisast ja selle juures asuvast külast on esimesed teated XVII sajandi algusest. Esimene kirik ehitati sinna aastal 1698. Kuna sealt läks läbi Kaunase ja Zarasai vaheline maantee, kujunes asula peagi õitsval järjel aleviks. Aastal 1788 ehitati sinna vana kiriku asemele uus, millest sai aastal 1793 kohaliku kihelkonna kirik.[2] Aastal 1853 rajati alevisse esimene kool. Jaanuariülestõusu ajal toimus alevi juures lahing. Tsaariajal oli alevi venekeelne nimekuju Лелюны.[3] Aastal 1900 hakati vana puukiriku asemele kavandama uut tellistest hoonet, mis valmis aastal 1905. avati Peterburi ja Varssavi vaheline postimaantee, alevisse rajati selle hobupostijaam. Aastal 1883 ehitati alevisse vana põlenud kiriku asemele uus.
Aastal 1941 toimetasid Saksa okupatsiooniväed ligi 50 Leliūnai juuti Utenasse hukkamisele. Aastail 1941-1944 asus sealses koolimajas sõjavangide laager. Sõja järel tegutsesid alevi ümbruskonnas Leedu metsavennad, aastal 1949 asus seal metsavendade staap. Aastal 1950 avati alevis NKVD osakond. Nõukogude perioodil oli asula kohaliku kolhoosi keskasulaks.[4] XX sajandi kaheksakümnendatel aastatel ühendati aleviga naabruses asunud Leliūnai küla.
.jpg)
