Kuna see on ainus tee nende kahe territooriumi vahel, peeti seda Mägi-Karabahhi armeenia elanikkonna jaoks humanitaarkoridoriks[2][3][4][5]. Koridor asub Aserbaidžaani Laçıni rajoonis, kuid oli aastatel 2020–2023 Venemaa rahuvalvejõudude kontrolli all, nagu on ette nähtud 2020. aasta Mägi-Karabahhi vaherahu kokkuleppes. Koridori territoorium hõlmas kuni 2022. aastani Zabuxi ja Šuši külasid ning Laçıni linna ennast. 26. augustil 2022 anti need asulad üle Aserbaidžaani kontrolli alla. Neli päeva hiljem avati kasutamiseks uus marsruut lõunasse, mis möödub Zabuxi, Šuši ja Laçıni asulatest ning läbib selle asemel Böyük Qaladərəsi ja Qaladərəsi külasid[6].
Aserbaidžaan viis 2022. aasta detsembrist kuni 2023. aasta septembrini läbi Laçıni koridori blokaadi, mida kritiseerisid mitmed riigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja inimõiguste rühmitused, kellest paljud pidasid seda Teise Mägi-Karabahhi sõja lõpetanud relvarahukokkuleppe rikkumiseks[7][8][9][10][11][12]. 23. aprillil 2023 püstitasid Aserbaidžaani ametnikud koridori kontrollpunkti, väites, et see on mõeldud sõjaliste varude ja loodusvarade "ebaseadusliku" transpordi takistamiseks[13][14]. Pärast 2023. aasta septembris toimunud uut pealetungi võtsid Aserbaidžaani väed kogu Mägi-Karabahhi enda kontrolli alla, millele järgnes peaaegu kõigi Mägi-Karabahhi armeenia elanike väljaränne Armeeniasse Laçıni koridori kaudu[15][16].
Ajalugu
Esimene Mägi-Karabahhi sõda
Esimese Mägi-Karabahhi sõja ajal blokeeriti Mägi-Karabahh ja Armeenia vaheline koridor augustis 1989, kusjuures Aserbaidžaan katkestas transpordi- ja majandussidemed nii Armeenia ja Aserbaidžaani kui ka Mägi-Karabahhi ja Armeenia vahel[17]. Mais 1992 vallutasid Mägi-Karabahhi Vabariigi väed Laçıni ja rajasid maismaaühenduse Armeeniaga, lõpetades blokaadi[18][19][20][2]. Pärast sõja lõppu oli Laçıni koridori staatus üks peamisi küsimusi Armeenia ja Aserbaidžaani vahelistel rahuläbirääkimistel. Koridori staatuse kohta pakuti välja erinevaid variante. Ühes 1999. aasta läbirääkimiste voorus tehti ettepanek, et Aserbaidžaan nõustuks sellega, et Armeenia kontrollib koridori, kui vastutasuks oleks olemas maismaakoridor läbi Armeenia lõunaosa, mis ühendaks Aserbaidžaani tema eksklaaviNahhitševaniga[21]. Aserbaidžaani välisminister Elmar Məmmədyarov teatas 18. septembril 2005. aastal ÜRO-le tehtud avalduses, et Aserbaidžaan pooldab rahvusvaheliste rahuvalvejõudude lähetamist, et tagada turvalisus Laçıni koridori kahepoolseks kasutamiseks[22].
Teine Mägi-Karabahhi sõda
Pärast teist Mägi-Karabahhi sõda, mis lõppes Venemaa vahendatud vaherahuga, sai Laçıni koridorist ainus ühendus Armeenia ja Mägi-Karabahhi vahel[2]. Vaherahu kokkulepe nägi ette[23]:
„Armeenia Vabariik tagastab [...] Laçıni rajooni 1. detsembriks 2020. Laçıni koridor (5 km laiune), mis tagab ühenduse Mägi-Karabahhi ja Armeenia vahel, kuid ei läbi Šuša territooriumi, jääb Venemaa Föderatsiooni rahuvalvejõudude kontrolli alla.
Nagu lepinguosalised on kokku leppinud, visandatakse järgmise kolme aasta jooksul plaan uue maantee ehitamiseks Laçıni koridori kaudu, et tagada ühendus Mägi-Karabahhi ja Armeenia vahel, ning Venemaa rahuvalvejõud paigutatakse seejärel ümber selle tee kaitsmiseks.
Aserbaidžaani Vabariik tagab Laçıni koridori kaudu mõlemas suunas liikuvate isikute, sõidukite ja kaupade turvalisuse.“
Pärast relvarahu jäi Laçıni koridori umbes 200 armeenlast, neist 30 Šušis, 100–120 Laçınis ja üle 40 Zabuxis[24]. Aserbaidžaani president İlham Əliyev teatas, et piirkonnas ehitatakse uus transpordikoridor, kuna Laçıni koridor läbib Laçıni linna[25]. 26. augustil anti Laçıni rajooni kontroll üle Aserbaidžaanile. Mägi-Karabahhi ametivõimud andsid koridori äärsete külade elanikele 20 päeva aega evakueerimiseks[26][27]. Kuigi Əliyev lubas, et Mägi-Karabahhi pikaajalisi armeenlastest elanikke koheldakse kodanikena, tembeldas ta allesjäänud elanikud ebaseaduslikeks asunikeks ja nõudis nende väljasaatmist[28][29].
Märtsis 2021 külastas teed BBC ajakirjanik, kes teatas, et "alates sõjast ei ole armeenlastel olnud mingit kontrolli selle üle, kes seda teed kasutab", lisades, et kontroll on nüüd venelaste käes[30]. Aserbaidžaan ütles, et paigaldas Lachini koridori videovalvekaamerad[31]. Kuna see on ainus tee, mis ühendab Mägi-Karabahhi Armeenia Vabariigiga, on seda sageli kirjeldatud kui "päästerõngast" Mägi-Karabahhi elanikele[32][33][2].
Teise Mägi-Karabahhi sõja järel
2022. aasta augustis ehitas Aserbaidžaan oma osa Laçıni teest, Armeenia aga mitte. 2. augustil teatasid Armeenia kohalikud ametivõimud, et Aserbaidžaani pool on edastanud neile nõudmise korraldada ühendus Armeeniaga teist marsruuti mööda[34]. 2. augustil teatas Armeenia julgeolekunõukogu sekretär Armen Grigorjan pärast uusi kokkupõrkeid Laçıni ümbruses, et Aserbaidžaani nõue Laçıni koridori kohta on ebaseaduslik, kuna Armeenia pool ei ole veel nõustunud uue tee ehitamise plaaniga. Aserbaidžaan süüdistas Armeeniat selles, et ta viivitab oma teeosa ehitamisega, samas kui see osa, mille eest Aserbaidžaan vastutab, on juba ehitatud. 4. augustil teatas Armeenia territoriaalhalduse ja infrastruktuuri minister Gnel Sanosjan, et Laçıni alternatiivse tee ehitamine on aktiivselt käimas ja see lõpetatakse 2023. aasta kevadel[35]. 5. augustil käskisid Armeenia kohalikud ametivõimud Laçıni, samuti Zabuxi ja Šuši elanikel lahkuda oma kodudest 25. augustiks, pärast mida antakse linnad Aserbaidžaanile üle[36][37]. Mõned armeenia elanikud põletasid oma majad maha[38]. 26. augustist alates sai Aserbaidžaan tagasi kontrolli Laçıni koridori külade üle, sealhulgas Laçıni, Šuši ja Zabuxi[39]. Varsti pärast seda avati kasutamiseks alternatiivne tee lõunasse, mis kulgeb Böyük Qaladərəsi ja Qaladərəsi külade kaudu[6][31].
12. detsembril 2022 alustasid Aserbaidžaani kodanikud, kes väitsid end olevat "ökoaktivistid", Laçıni koridori blokeerimist[40][41], mistõttu 1100 inimest, sealhulgas 270 last, ei saanud oma kodudesse tagasi pöörduda[42][43]. Sellele järgnes Aserbaidžaani-poolne gaasitarnete katkestamine Armeeniast Mägi-Karabahhi (13.–16. detsembrini), mistõttu 120 000 Mägi-Karabahhi elanikku sattusid humanitaarkriisi[44][45]. Blokaadi mõistsid hukka Prantsusmaa, Kreeka, Madalmaad, Venemaa, Kanada ja mitmed teised riigid[46][47][48][49][50]. Küsimust arutati ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees[51][52].
23. aprillil 2023 püstitasid Aserbaidžaani ametnikud koridori kontrollpunkti, väites, et see on mõeldud sõjaliste varude ja loodusvarade "ebaseadusliku" transpordi takistamiseks[13][14]. Armeenia ametivõimud on neid väiteid varem eitanud[53].
Armeenlaste kinnipidamine
29. juulil 2023 pidasid Aserbaidžaani väed kinni Mägi-Karabahhi armeenlasest elaniku Vagif Hatšatrjani, kui ta oli Lachini koridori kaudu Armeeniasse arsti juurde minemas. Hatšatrjan oli osa suuremast rühmast, kes reisis Armeeniasse Rahvusvahelise Punase Risti abiga[54]. Seejärel viidi Hatšatjan Bakuusse[55]. Aserbaidžaani ametivõimud väidavad, et Hatšatrjan osales esimese Mägi-Karabahhi sõja ajal aserbaidžaani elanike vastu suunatud vägivallategudes Meşəli külas, süüdistades teda "genotsiidis" ja "elanikkonna küüditamises" vastavalt Aserbaidžaani kriminaalkoodeksile[56].
28. augustil 2023 pidasid Aserbaidžaani julgeolekujõud kinni kolm Mägi-Karabahhi noormeest, Alen Sargsjan, Vahe Hovsepjan ja Levon Grigorjan, kes sõitsid läbi Laçıni koridori Armeeniasse. Mehi saatsid Vene rahuvalvajad[57]. Aserbaidžaani ametivõimud ja meedia teatasid, et neid süüdistatakse 2021. aasta sotsiaalmeediavideos "Aserbaidžaani lipu rüvetamises". Hiljem öeldi, et kolmele mehele esitatud kriminaalsüüdistusest loobuti, "arvestades süüdistatavate isikute vanust, nende siirast kahetsust ja menetlusõiguslike nõuete täitmist". Uudisteagentuuri APA andmetel veetsid mehed enne Aserbaidžaanist väljasaatmist 10 päeva haldusarestis[58][59].
2023. aasta Mägi-Karabahhi vallutamine
Pärast 2023. aasta septembris toimunud uut pealetungi vallutasid Aserbaidžaani väed kogu Mägi-Karabahhi[15], millele järgnes peaaegu kõigi Mägi-Karabahhi armeenlaste väljaränne Armeeniasse Laçıni koridori kaudu[16]. 1. oktoobriks oli Armeeniasse ümber asunud üle 100 000 armeenlase[60]. 2024. aasta aprillis teatas Kremli kõneisik Dmitri Peskov, et Venemaa eemaldab viimased Karabahhi ja Laçıni piirkonda jäänud üksused[61].
↑"Azerbaijan enters Nagorno-Karabakh district after peace deal". aljazeera.com. Al Jazeera. 20. november 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. detsember 2020. The Russian peacekeeping force of some 2,000 troops has deployed to the administrative centre of the region, Stepanakert, and set up checkpoints and observation posts along the strategic Lachin corridor connecting Nagorno-Karabakh with Armenia.
↑Potier, Tim (2001). Conflict in Nagorno-Karabakh, Abkhazia and South Ossetia: a legal appraisal. The Hague: Kluwer law international. Lk 194. ISBN978-90-411-1477-8.
↑Kambeck, Michael; Ghazaryan, Sargis, toim-d (2013). Europe's Next Avoidable War (inglise). Lk 25. DOI:10.1057/9781137030009. ISBN978-1-349-33644-9. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2023. Vaadatud 18. juunil 2023. 1989 August: Azerbaijan imposes a railway blockade on Armenia and Nagorno-Karabakh, abrogating fundamental principles of Soviet solidarity.
↑"CASE OF CHIRAGOV AND OTHERS v. ARMENIA". HUDOC – European Court of Human Rights. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2023. Vaadatud 9. juunil 2023. The capture of these two towns [Lachin and Shusha/Shushi] had been deemed necessary by the “NKR” forces in order to stop Azerbaijani war crimes and open up a humanitarian corridor to Armenia.
↑Green, Anna (20. märts 2017). "Spotlight Karabakh". EVN Report (Ameerika inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2023. Vaadatud 9. juunil 2023. On May 18, [1992] the Karabakh Army entered Lachin (Kashatagh), thus ending the three-year blockade.