| LPO-50 |
|---|
![]()
|
| Tüüp |
Leegiheitja |
|---|
| Päritoluriik |
 Nõukogude Liit |
|---|
| Teenistusajalugu |
|---|
| Kasutajad |
Loend |
|---|
| Konstrueeritud |
1953 |
|---|
| Tehnilised andmed |
|---|
| Kaal |
23 kg (laetult) |
|---|
| Pikkus |
968 mm |
|---|
|
| Padrun |
3 mahutit
(kokku 10,2 l) |
|---|
| Kaliiber |
14,5 mm |
|---|
| Torud |
3 |
|---|
| Laskekiirus |
3 lasku
(iga 2–3 sekundit) |
|---|
| Tõhus laskeulatus |
40–50 m |
|---|
| Maksimaalne laskeulatus |
70 m |
|---|
LPO-50 (vene keeles Легкий Пехотный Огнемет, Legkii Pehotnõi Ognemet ehk Kerge Jalaväe Leegiheitja) on Nõukogude Liidu leegiheitja.
Relv arendati välja 1953. aastal, et vahetada välja teise maailmasõja aegsed leegiheitjad ROKS-2 ja -3, ning see kuulus relvastusse 1980ndateni.[1] LPO-50 on kergekaaluline, kolme mahuti ja harkjalaga.[2] Kuuekümnendatel toodeti seda Hiinas. Kaheksakümnendatel vahetati see Nõukogude Liidus välja relvade RPO Rõs ja RPO-A Šmel vastu.
LPO-50 leidis kasutust Vietnami sõjas. Väidetavalt kasutasid Viet Congi sõdurid seda 1967. aasta Đắk Sơni veresaunas. Vähemalt üks LPO-50 oli kasutuses rünnakus Ameerika Ühendriikide merejalaväebaasile Con Thienis (samuti 1967).[3] Lõuna-Vietnami võimud näitasid kolme sellist vaenlaselt konfiskeeritud leegiheitjat 1972. aastal Saigonis avalikkusele.[4]
Ligi kuus sellist leegiheitjat oli enne 2001. aastat Iiri Vabariikliku Armee relvastuses.[5] Seda relva kasutati 1989. aastal rünnakus Briti armee kontrollpunktile.
Kasutajad
Viited
