Töölisi ja ametnikke oli 1913. aastal 10 459, 1939. aastal 2736 ning nõukogude perioodil 1970. aastal 9617 ja 1987. aastal 8246.[1][2]
30. novembril 2010 kuulutati välja ettevõtte pankrot. Praegu tegutseb Narvas Kreenholmi Мanufaktuur OÜ nime all väike uus tekstiiliettevõte, kus oli 2016. aastal 52 töötajat.[3][4]
Ajalugu
Nime lugu
Asutamisel kandis ettevõte nime Kreenholmi Manufaktuuri Ühisus (vene keelesТоварищество Кренгольмской мануфактуры). Eesti esimese iseseisvusperioodi ajal oli ettevõtte nimi Kreenholmi Puuvilla Manufaktuuri OÜ. Nõukogude okupatsiooni ajal kandis vabrik nime V. I. Lenini nimeline "Kreenholmi Manufaktuur". Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tegutses ettevõte Kreenholmi Valduse Aktsiaseltsi (Krenholm Holding LTD) nime all.
Teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed:
Moskvast: Esimese gildi kaupmees Aleksei Hludov (1818–1882, Алексей Иванович Хлудов)[6] ja tema vennad Nazar, Serafim, David, Kozma Soldatenkov[:ru] (1818–1901);
Peterburi kaupmees Alexander Marsch (А. Марш);
Narva kaupmees Ernst Kolbe (Эрнст Федорович Кольбе),
välismaised kaupmehed: I. Frerichs (И. Фрерихс), Richard Barlow (Ричард Васильевич Барлов) ja Julius Knoop (Ю. Кноп)[7].
Narva 1. gildi kaupmees parun Ludwig Knoop juhtis manufaktuuri kolmkümmend aastat, kuni oma surmani 1894. aastal[8].
Ehitus ja laienemine
Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone, 1858–1862
Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Kreenholmi ehitamisel viidi ellu 19. sajandi sotsioloogias väga populaarset tuleviku tööstuslinna heaolukapitalismifilosoofilist ja arhitektuurilist ideed. Projekteerimisse kaasati Peterburi akadeemilist koolkonda esindavaid arhitekte, manufaktuuri rajaja L. Knoop nõudis omalt poolt inglise tööstusarhitektuuri mõjutuste arvestamist. Sellest tuleneb Kreenholmi kui Narva linnaosa omapära arhitektuurilise mälestusmärgina.
Joala mõisa maadel asuv Kreenholmi manufaktuur kuulus Eestimaa kubermangu (Narva kuulus Peterburi kubermangu). Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaa keisririigis ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas.
Ketrusmasinate töölepanemiseks kasutati vesirattaid, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid.
1870. aastal ehitati Kreenholmi saarele manufaktuuri juurde Uus ketrusvabrikuuus hoone[10] (Новопрядильная фабрика) (tänapäeval Joala tänav 21). 1876. aastal ehitati kolmekorruselised tootmiskorpused ümber neljakorruselisteks. 1884. aastal valmis Narva jõe läänekaldal Kreenholmi Joala vabriku hoone[11] (tänapäeval Joala tänav 23a // 23b // 23c ). 1899. aastal ehitati jõe läänekaldal Kreenholmi Georgi vabrik[12] (tänapäeval Joala tänav 23a // 23b // 23c ) ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus. 1872. aastaks oli töötajate arv Kreenholmi vabrikuis kasvanud juba 4500 tööliseni.
Vabriku kõigi tootmishoonete suurus oli 1906. aastal 1 507 755 ruutjalga[viide?] ehk 495 972 m2. Vabriku ruumid olid 4–4,5 meetri kõrgused, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Selline konstruktsioon vähendas seinte kandekoormust ja võimaldas jätta aknaavad suuremad. Lisaks päevavalgusele valgustas tööruume 1906. aastal 4391 gaasilampi. Vabriku kontor ja osa õue oli valgustatud elektriga.
Kogu vabrikus oli ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem; katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelist raudteed pidi Kõrgesoost.
Kreenholmi elukasarmud – Kreenholmi manufaktuuris töötavate tööliste majutamiseks ehitas manufaktuur üürikasarmud (osaliselt säilinud Joala 10[24], 12[25], Haigla tänav 6[26], 4[27]Kalda 10[28], 8[29], 6[30], 4[31] ja Gerassimovi tänavatel 1, 3[32] Kreenholmi manufaktuuri tööliste telliskivikasarmud), kus olid väikesed toakesed kahele-kolmele inimesele, ühisköök – hädapärased tingimused. Osa kasarmutest on rajatud kahe-, osa kolmekorruselisena. Esimesed mahutasid 48, teised 76 või 108 korterit. Arvestades, et paljud töölised, kes kaugemalt tulnud, pühadeks koju sõitsid, täitsidki need toakesed vaid ühiselamu funktsiooni. Vabriku meistritele, ametnikele ja direktorile olid ette nähtud eraldi korterid, kus elutingimused olid vastavad vabriku hierarhias olnud positsioonile. Kuna kõik ei mahtunud algusaegadel Kreenholmi oma tööliskasarmutesse, oli algusaegadel osa töölisi majutatud Joala mõisa maadel asunud nn hr Krameri majadesse. Sealsed elamistingimused olid aga märksa viletsamad – suur kitsikus ja mustus, halb ventilatsioon. Kasarmute vahelised teed olid munakividest. Nende lähistel õues asusid koonuselised tellistest prügikastid.[33]
lastesõim – töötas vabriku asutamisest peale, kuhu töölised said tasuta lapsed päevaks jätta
saun – töötas ühel päeval naistesaunana ja teisel päeval meestesaunana, samuti tasuta
pood – koos esimese poega avati Kreenholmis turg; hiljem, 1881. aastal, kui vana plats kitsaks jäi, avati uus suurem turg (asus tänaseks suletud Narva turu platsil). Eesti vabariigi algusajal tegutse turul klubi. Turuplats ehitati punastest tellistest.[33] Hiljem oli tehasepoode rohkem.
politseijaoskond – aastast 1872, kus töötas 1 järelevaataja, 2 vanemkordnikku ja 10 kordnikku ning allus kohalikule adrakohtunikule, hiljem aga Rakvere politseiülemale.
Kulgu telliskivivabrik – omandati 1880. aastal koos ostetud Joala mõisaga ning ehitati ümber ja sisustati kaasaegsete seadmetega.
veski – ehitati 1880. aastal algul vabriku ladudesse ostetud vilja jahvatamiseks, hiljem ka pagaritöökoja tarvis. Tehas ostis vilja varuks selleks, et kui ikalduse aastatel viljahinnad tõusid, sai juba ladustatud vilja müüa töötajatele omahinnaga.
kirikud – aastatel 1881–1884 ehitati luteriusuliste tarvis Narva Aleksandri kirik, aastatel 1890–1896 õigeusu kirik.
kaheksaklassiline kool – kaheksaklassiline kool oli mõeldud tehasetöölistele ja nende pereliikmetele, ning kooliharidust sai tasuta. Hiljem lisandus ka muusikakool, kus kõik soovijad võisid harjutamas käia.
pesukoda – tänapäeva mõistes pesumaja, kus sai tehase kulul pesu pesta.
surnuaed – 1885. aastal omandati Narva linnalt tükk maad Siivertsis surnuaia jaoks.
Töölised esitasid rea majanduslikke ja töökorralduslikke nõudmisi.
Esitatud nõudmistest osa jäi tehasevalitseja G. Kolbe poolt rahuldamata, kuna temal puudusid vastavad volitused, ning ta kutsus kohale selle probleemi lahendamiseks vabriku omanikud. 14. augustil 1872 katkestas 500 töölist umbes 4500 töölisest töö kuni kõigi nõudmiste läbivaatamiseni.
Töötajate nõudmised augustis 1872:
lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi
lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel
trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele
halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust
"kõrvaldada" vabriku hospidalist velsker Palkin
vahetada välja "starosta" ametis olev Peeter Säkk
arveraamatust mitte teha mahaarvamisi ilma omaniku nõusolekuta
lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks
Kreenholmi streik oli üks selle aja suuremaid tööliste väljaastumisi Venemaal.
21. augustil 1872 sõlmitigi kokkulepe 40 tööliste esindaja ja tehasevalitseja G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel viibisid kohal: Eestimaa kuberner Sergei Šahhovskoi, Peterburi kubermangu sandarmivalitsuse ülem polkovnik Birin ja nelikümmend tööliste esindajat. Rahuldati enamus tööliste nõudmistest, välja arvatud töötasu küsimus, kuna see sõltus turuhindadest; ja isiklikud küsimused (velsker Palkin, kordnik Säkk) – kuna neid ei olnud sobilik lahendada "poliitilise" otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi manufaktuuri direktor L. Knoop. 22. augustil 1872 asusid kangrud taas tööle.
Edasiste korratuste vältimiseks arreteeriti 9. septembril Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned aktiivsemad töötajad. 11. septembril suleti mässajate poolt Kreenholmi saarele viiv sild ja ei lastud ülejäänud töötajaid tööle ning nõuti arreteeritute vabastamist. Haagikohtunik koos politseikordnikega proovis küll silda vabastada, kuid neid rünnati kividega.
Olukorra uuesti kontrolli alla saamiseks pöördus haagikohtunik nüüd abi saamiseks sõjaväe poole. Kohale tuli pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel, kes võttis vabriku oma kontrolli alla.
12. septembril toimusid uued kogunemised töölisasulas, kus nõuti Preismanni, Tamme ja nende kaaslaste vabastamist.
Kohale saabunud kuberner Šahhovskoi palus lisaks vabrikut valvavale sõjaväele Jamburgist abijõude. 13. septembriks oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril taastus osaliselt vabriku töö.
Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastunud, arreteeriti 22 isikut, keda kahtlustati aktiivses mässus osalemises.
19. septembril viidi sõjavägi vabrikust välja.
Juurdlus jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive, ning toimunud sündmuste põhjuseks tuleb pidada vabriku oskamatut juhtimist selle administratsiooni poolt.
Augustistreigi volinikud Villem Preismann kaaslastega vabastati vahi alt, kuid neid ei võetud vabrikusse tööle tagasi. Osalemise eest septembrimässus, mis oli oma aja kohta Venemaa Keisririigis üks suuremaid, mõisteti arreteeritute üle kohut ning mõnigi sattus pikaks ajaks sunnitööle.
Manufaktuur 20. sajandil
Kreenholmi Manufaktuuri vabrikukomitee 1917
20. sajandi alguses ühines vabrik A. ja N. Vtorovi monopolistliku grupiga, mis kontrollis suuremat osa Venemaa puuvilla- ja sellest tehtava toodangu turust.
Narva linna plaan, 1929
1917. aastal ühendati Kreenholmi asula Narva linnaga selle Kreenholmi linnaosaks. Iseseisvuse algul jäid direktoriteks endiselt A. Knoop ja M. Knoop. 1920. aastate alguses kattus omanike ring osalt Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku omanikega. 1920. aastate teisel poolel suutis ettevõte leida uued turud, eksportides 70–80% oma toodangust Skandinaavia maadesse, Saksamaale, Poolasse, Leetu, Lätti ja Soome.
1933. aastal oli vabrikuhoonete põrandapinna suurus kokku 162 228 m2 ehk 16,23 ha.[42]
Eesti iseseisvumisel kaotas vabrik Venemaa turu. Vabrik otsis uusi turge ja uuendas sisseseadet. Aastatel 1919–1931 müüs vabrik 8 900 000 kg lõnga, 123 300 000 m riiet ja 680 200 kg vatti.
Pärast 1940. aasta juunis toimunud Nõukogude okupatsiooni algust natsionaliseeriti ettevõte veel sama aasta juulikuus.
Teise maailmasõja ajal 1944. aastal sai ettevõte Nõukogude pommitamise läbi kõvasti kannatada. Rusudeks lasti uus ketrusvabrik (suurvürstinna Elizaveta Fjodorovna nimeline) idasaarel ja Georgi vabrik läänesaarel. Joala ning vana ketrus- ja kudumisvabrik jäid terveks.
Teise Nõukogude okupatsiooni alguses 1944. aasta sügisel alustati Joala vabriku taastamist. 1944-1967 aastal võeti kasutusse kõik vanad tootmiskorpused, ehitati üles peaaegu täiesti hävinud Georgi kudumisvabrik. 1945. aastal hakkasid esimesed taastatud osad andma toodangut (tööd alustasid kuusteist kudumistelge). Vabriku taastamine jõudis lõpule Georgi vabriku valmissaamisega 1962. aastal.
1966. aastal valmis Kreenholmis esimene uus vabrik, nimelt viimistlusvabrik. 1972. aastal alustati mehaaniliste kudumistelgede asendamist automaatsetega, ning 1979. aastal asuti paigaldama uusi rõngasketrusvärtnaid. 1980. aastaks oli V. I. Lenini nimelise puuvillakombinaadi «Kreenholmi Manufaktuur» töötajate arv ettevõttes kasvanud 11 032 inimeseni.
1979. aastast ilmus Kreenholmi Manufaktuuri oma ajaleht Текстильщик Кренгольма ('Kreenholmi tekstiilitöötaja').
1992. aastal avati vabrikus õmblustööstus, mis koosnes kahest omaette vabrikust, mis olid tollal Euroopa moodsaimad. Toodeti voodipesu, laudlinu, kardinaid, käterätte, hommikumantleid jpm.
21. sajand ja tegevuse lõpp
Kreenholmi veetorn 2016. aastal.
Rootslaste omanduses olev Narva Gate OÜ ostis Kreenholmi kinnisvara 2007. aastal. Sel ajal oli kogu 65 hektaril paikneva hoonestuse kogupind 470 000 m2, millest väärtuslikes ajaloolistes hoonetes oli u 200 000 m2 ligi 35 hektaril.[43]
2007. aastal avati rulookardinatsehh, mis tootis rulookardinaid Kreenholmi kangastest.
3. oktoobril 2010 sai teatavaks, et ettevõtte omanikfirma Borås Wäfveri oli esitanud Göteborgis kohtule pankrotiavalduse.[44] 30. novembril 2010 kuulutas Viru maakohus välja AS Kreenholmi Valdus pankroti.[45]
Praegu tegutseb Narvas Kreenholmi Мanufaktuur OÜ nime all uus tekstiiliettevõte, kus oli 2016. aastal 52 töötajat. Ettevõte asub aadressil Kadastiku 57 ja firmakauplus aadressil Tallinna mnt 52. Ettevõte ostis endise tekstiilihiiu kaubamärgi ja mõned masinad.
