Konstantin Batjuškov pärines vanast Novgorodi aadlisuguvõsast. Ta sündis Vologdas ja veetis suurema osa oma lapsepõlvest perekonna valdustes Tveri kubermangus Danilovskoje külas. Konstantini ema suri tulevase luuletaja seitsmendal eluaastal. Ema oli kannatanud aastaid päriliku vaimuhaiguse käes, mis kandus edasi ka Batjuškovile ja tema vanemale õele Aleksandrale. Kuigi laste isa Nikolai Batjuškov elas aastani 1817, vastutas nende koduse kasvatuse ja hariduse eest hoopis vanaisa.
Aastatel 1797–1802 õppis Konstantin Batjuškov pealinna Peterburi erapansionites. Pärast pansionist lahkumist jäi ta elama Peterburi emapoolse sugulase Mihhail Muravjovi juurde, kus jätkas oma õpinguid. Ta keskendus prantsuse, itaalia ja vene kirjandusele, antiikluulele ning filosoofiale.
Rahvahariduse ministeeriumis
Ühtlasi asus Batjuškov 1802. aastal tööle rahvahariduse ministeeriumi ametnikuna, jäädes sellele töökohale viieks aastaks. Ministeeriumis töötamise ajal tutvus ja suhtles ta lähedalt paljude teiste tollaste kirjandustegelastega, näiteks Gavriil Deržavini, Nikolai Gneditši, Nikolai Lvovi ja Aleksei Oleniniga.
Aastal 1805 avaldas ajakiri Novosti Literaturõ (Новости литературы) Batjuškovi esimese satiirilise pala "Läkitus minu luuletuste juurde" ("Послание к стихам моим"). Sel perioodil kirjutas ja avaldaski ta peamiselt satiirilist luulet.
1809. aasta lõpust 1812. aasta alguseni elas Batjuškov vaheldumisi Moskvas ja Hantonovos. Moskvas suhtles ta aktiivselt sealsete kirjanikega. Lähedasem sõprus tekkis tal Vassili Puškini, Vassili Žukovski ja Nikolai Karamziniga. Seejärel sõitis ta Peterburi ja sai oma sõbra Aleksei Olenini eestkostel töökoha sealses avalikus raamatukogus. Töö raamatukogus ei võimaldanud kiiret karjääri ega suurt sissetulekut, kuid rahuldas sel ajal Batjuškovi.
Kaua tal raamatukogus töötada ei õnnestunud, sest juba samal, 1812. aastal tungis Napoleon I oma vägedega Venemaale ja algas 1812. aasta Isamaasõda. Batjuškov naasis tegevteenistusse, nimetati peatselt kindral Nikolai Rajevski adjutandiks ning tegi aastatel 1813–1814 kaasa sõjakäigu läbi Euroopa, osaledes ka Pariisi vallutamisel.
Oma sõjakogemustest kirjutas Batjuškov nii luuletusi ("Vang", "Kindluse varemetel Rootsis", "Reini ületamine" jm) kui ka proosapalu ("Meenutus paikadest, võitlustest ja reisidest"), mis saavutasid kaasaegsete seas suure populaarsuse sõjaolustiku tõetruu kirjeldamise tõttu. Sõjakäikudel tutvus ta ka lähemalt saksa kirjandusega ja hakkas sellest lugu pidama.
Veel sõjaväeteenistuses viibides külastas ta ka Rootsit ja Inglismaad, kuid pöördus peatselt tagasi Peterburi. Aastal 1815 läks ta erru, kolis algul Moskvasse ja siis uuesti tagasi Peterburi.
Viimased loomeaastad
Aastatel 1815–1818 kuulus Konstantin Batjuškov kirjandusrühmituse "Arzamass" koosseisu. 1816. aastal alustas ta oma raamatu "Kogemused luules ja proosas" ("Опыты в стихах и прозе") ettevalmistamist, mis ilmus 1817. aastal Nikolai Gneditši kirjastatuna.
Just sellesse perioodi jääb aga ka Batjuškovi vaimsete häirete süvenemine. Tekkisid hüpohondria ja kurvameelsus, hakkasid ilmnema jälitusmaania esimesed tundemärgid. Vaimse seisundi halvenemise tõttu oli Batjuškov sunnitud 1821. aastal teenistusest Itaalias lahkuma.
Aastast 1822 viibis ta ravil mitmes haiglas ja kuurordis nii Vene- kui ka välismaal, aga tema seisundit parandada ei õnnestunud. 1823. aastal Simferopolis ravil viibides tabasid teda mõtted peatsest surmast; seoses sellega põletas luuletaja oma raamatukogu, päevikud ja mitmed käsikirjad, ning üritas kolmel korral sooritada enesetappu.
Aastal 1824 pöördus ta keiser Aleksander I poole palvega lubada tal riigiteenistusest lõplikult lahkuda ja asuda elama kloostrisse. Keiser talle isiklikult ei vastanud, kuid ta saadeti oma õe hoole all ravile SaksamaaleSonnensteini sanatooriumisse. 1828. aastal viidi ta järelevalve all Moskvasse, kuid seal haigestus järgmisel, 1829. aastal seniajani tema eest hoolt kandnud vanem õde Aleksandra, kes pandi kinnisesse vaimuhaiglasse. Kui märtsis 1830 külastas Batjuškovi Aleksandr Puškin, siis ei tundnud vanem luuletaja oma nooremat kolleegi isegi ära.
Aastast 1833 elas Batjuškov oma sugulaste hoole all sünnipaigas Vologdas, kus ta suri uue kalendri järgi 19. juulil1855tüüfusse. Tema haud asub Spasso-Prilutski kloostris veidi enam kui viie kilomeetri kaugusel Vologdast.
Looming
Konstantin Batjuškovi peetakse vene kirjanduses Aleksandr Puškini vahetuks eelkäijaks ja uue, niinimetatud "kaasaegse" vene luule üheks rajajaks. Ta oli üks esimesi vene poeete, kes ühendas oma loomingus kirjandusliku klassitsismi ja sentimentalismi põhimõtted.
Batjuškovi loomingus võib eristada mitmeid loomeperioode. Esimeseks trükis avaldatud teoseks oli satiiriline pala "Läkitus minu luuletuste juurde" ("Послание к стихам моим"), mis ilmus 1805. aastal. Satiir oli aastaid tema tugevaimaks žanriks. Ka tema kirjandusliku küpsuse perioodi juhatas sisse 1809. aastal ilmunud satiiriline pala "Nägemus Leta jõe kallastel" ("Видение на берегах Леты").
Aastatel 1810–1812 kirjutatud luulet on peetud mõjutatuks epikureismist. Domineerivateks teemadeks on sõprus ja armastus; tema luuletuste tegelastes võib tunnetada kirge ja kiindumust maisesse ellu. Neil aastatel pani ta oma loominguga aluse niinimetatud vene "kergele luulele".
Sõja-aastatel ja pärast sõda, perioodil 1812–1814 domineerisid Batjuškovi luules sõjateemad ja isamaalised motiivid. Tuntud on tema 1813. aastast pärinev läkitus "Daškovile" ("К Дашкову"), milles ta ütles lahti oma senistest teemadest. Lisaks luulele kirjutas ta ka sõjateemalist proosat – kuulus on pala "Путешествие в замок Сирей" ("Reis Sirey kindlusse"), mis on kirjutatud kirjana Daškovile. Sõja-aastatel muutusid ka tema eeskujud ja sümpaatiad – senine prantsusmeelsus asendus huviga saksa ja itaalia kirjanduse ning kultuuri vastu.
Aastatel 1814–1817 jõudis Konstantin Batjuškov kirjandusliku edu tippu ja saavutas Venemaa esiluuletaja staatuse. Sellel perioodil kirjutas ta romantismist mõjutatud luulet, kuid tema luulesse ilmuvad ka filosoofilised ja usulised mõtisklused ning üha enam traagilise armastuse ja surmaga seotud teemad. Tuntud on itaalia poeedi Torquato Tasso saatust kajastav luuletus "Surev Tasso" ("Умирающий Тасс", 1817). Armastusluulest väärivad mainimist teosed "Eleegia" ("Элегия") ja "Lahkumine" ("Разлука"), filosoofilis-usulisest luulest teosed "Sõbrale" ("К другу") ja "Lootus" ("Надежда"). Süvenevate vaimsete probleemide tõttu kirjutas Batjuškov üha vähem ja üldse mitte nendel teemadel, mida lugejad oleksid lugeda soovinud. Täielikult loobus ta satiirist ja epigrammidest.
Aastal 1817 ilmunud kaheköiteline kogumik "Kogemused luules ja proosas" ("Опыты в стихах и прозе") oli lugejaskonna seas siiski väga menukas. Koondteose esimesse ossa olid kogutud märkmed, tõlked, filosoofilised mõtisklused, kirjandusteoreetilised arutlused, uurimused mineviku kirjanikest ja paljud muud proosapalad. Teine osa sisaldas žanrite järgi rühmitatud luuletusi.
Kolmkümmend kolm aastat kestnud tõsise vaimuhaiguse perioodil Batjuškov küll kirjutas luuletusi, ent tänapäevani on need säilinud vaid fragmentaarselt. Suure osa oma loomingust hävitas autor ise. Olulised on kaks luuletsüklit – "Kreeka antoloogiast" ("Из греческой антологии") ja "Iidse jäljendused" ("Подражания древним"), mis on otseselt mõjutatud antiikluulest.
Batjuškov oli ka hinnatud antiikluule tõlkija – tema tõlkeid kasutas oma 1820. aastal ilmunud "Kreeka antoloogias" ("Греческая антология") tuntud riigiametnik ja akadeemik Sergei Uvarov, kellega koos kuulus Batjuškov kirjandusrühmitusse Arzamass.
Eesti keeles ei ole Batjuškovi loomingut iseseisva kogumikuna avaldatud. Luuletaja 200. sünniaastapäeva puhul avaldati Kalle Muuli tõlkes ja saatesõnaga luuletused "Ärkamine" ("Пробуждение"), "***See igavesti nooreks jääb" ja "Tervenemine" ("Выздоровление") ajakirja Noorus1987. aasta viiendas numbris.
Isiklik elu
Konstantin Batjuškov ei abiellunud kunagi ja tema suhted naistega olid üsna pealiskaudsed. Päevikutes ilmneb tema võrdlemisi negatiivne ja konservatiivne suhtumine naissoo esindajatesse. Nii on ta kirjutanud: "Kus on ta [naine] kõige võluvam? Kas harfi, raamatu või tikkimisraami taga, palves või kadrilli tantsides? Ei, üldse mitte! Hoopis laua taga salatit valmistamas."
Nooruses kasutas ta koos sõpradega küll Peterburi prostituutide teenuseid, kuid püsisuhteid on tema elust teada ainult üks. Selleks daamiks oli Batjuškovi sõbra Aleksei Olenini kasvandik Anna Furman (1791–1850). Nad pidid kihluma 1815. aasta suvel, kuid Batjuškov põgenes ootamatult Peterburist ja tühistas kihluse, väites, et ta ei ole naist väärt. Hiljem üritati Batjuškovile veel naist leida 1824. aastal, lootuses, et see aitaks kaasa tema vaimse seisundi paranemisele, kuid luuletaja keeldus pakutud kandidaadiga abiellumast.
Mõningate uurijate hinnangul (Kirsanov) oli Batjuškovi taoline suhtumine naistesse tingitud lapsepõlve kogemustest vaimuhaige emaga, aga ka tema homoseksuaalsetest kalduvustest. Nii on kirjutatud näiteks tema lähedasest suhtest kaasohvitseri ja asjaarmastajast luuletaja Ivan Petiniga (1789–1813), mis olevat ületanud tavasõpruse piirid.
Kirjandus
Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
Русские писатели и поэты: краткий биографический словарь. Москва: РИПОЛ КЛАССИК, 2004. ISBN 5-7905-2698-5
