Koera-pöörirohi (Hyoscyamus niger) on maavitsalistesugukondapöörirohuperekonda kuuluv taimeliik, mis on ühe- või kaheaastane 20–100 cm kõrgune ebameeldiva lõhnaga rohttaim. Tuntud ka nimede hullukoeraputk, maruhain, hambahain ja pinipussuhain all.[1]
Kirjeldus
Juur
Juur on lihakas, harunenud ja põikivaoline ning tugeva jämeda juurekaelaga.[2]
Vars on püstine, natuke kandiline, jäme ja ühtlaselt kaetud lihtkarvade ning kleepuvate näärmekarvadega.[1][2]
Õied on kahesugulised, kaheli õiekattega, mille tupp ja kroon on liitlehised. Tupp on kellukjas, viie teravatipulise kolmnurkse hõlmaga, mis säilib ka valminud viljal. Viis kroonlehte asetsevad kellukjalt ja on värvuselt määrdunud kollased, violetselt kirjud, võrdlemisi suured, lühiraolised ja välispind on karvane. Õied võivad asetsevad kuni 60 cm pikkuse ühekülgse tipmise õisikuna. Õitseb juunist septembrini.[1][2][4]
Vili on enam-vähem munajas või kannukujuline, umbes 1,5 cm pikkune kupar, mille kaas seemnete valmimisel avaneb. Kupras on kuni 500 hallikaspruuni lamedat neerjat krobelise pinnaga seemet.[1][2]
Seemned
Levila
Looduslikult levinud Euroopas, Lääne- ja Põhja-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Kultuurtaimena kasvatatakse Ida-Aasias ja Austraalias. Prahipaikade ja jäätmaade tüüptaim, levinud ka aedades ja elamute ümbruses ning teeservadel umbrohuna. Üldiselt on kasvukohad ebapüsivad.[1][3][4]
Paljunemine
Koera-pöörirohi paljuneb seemnetega. Seemned idanevad aeglaselt ja ebaühtlaselt, nende idanemist soodustab külmumine.[2]
Droog
Kasutatakse esimese aasta juurmisi lehti (juulis, augustis) või teise aasta varrelehti (juunis), mida kogutakse õitsemise alguses kuiva ilmaga. Droogina kasutatakse ka seemneid (Hyscyani semen). Seemneid kogutakse valminult, need vabastatakse viljakestast ja kuivatatakse −1 kuni 40 kraadi juures. Kogumiseks on soovitatav panna kätte kindad või käsi kohe pärast tööd pesta. Droogil säilib lehtede loomulik roheline värvus. Niiskust ei tohi droog sisaldada üle 14%, mustaks või pruuniks muutnud lehti tohib olla kogu mahust 3%, muid taimeosi kuni 5%.[1][3][4]
Toimib nõrgalt rahustava vahendina parkinsonismi korral ja valuvaigistina. Päevane annus on kuni 3 g droogi, mis vastab 1,5–2,0 mg alkaloididele. Välispidiselt tarvitatakse õliekstraktina närvi- ja reumavalu korral. Droogist valmistati varem astmasigareid.[3][4] Keskajal kasutati tuimastava vahendina kirurgias. Mürgistusnähtudeks on naha punetus, silmapupillide laienemine, janu tekkimine, peapööritus ja oksendamine, seejärel võivad tekkida krambid ja märatsemishood, imelikud kujutluspildid. Mürgistuse korral pöörduda arsti poole ning anda kannatanule veega segatud sütt, mis adsorbeerib imendumata alkaloide.[2]
Rahvameditsiinis kasutati seemneid hambavalu korral hamba peale panekuks, kuid ka reuma, podagra ja teiste valude korral ning rahustava ja uimastava vahendina parkinsonismi korral. Lehti, mille aurutatud mahlast saadakse hõbevalget värvainet, on kasutatud villa värvimiseks. Kogu taim on väga mürgine.[2]
Viited
↑ 1,01,11,21,31,41,51,61,7Tammeorg, J., Kook, O., Vilbaste, G. Eesti NSV Ravimtaimed Tallinn: Valgus,4 trükk,1975
