Traditsioonilise murdekäsitluste järgi on kihnlaste keel südaeesti murderühma Kihnu murre. Täpsemalt peetakse kihnu keelt lääne ja saarte murrete siirdealal räägitavaks keeleks, millel on ühisjooni mõlema murderühmaga.[2]
2021. aasta rahvaloenduse järgi on Kihnu murraku kõnelejaid 1870, kellest pea 70% elab Pärnumaal ja ligi neljandik Kihnu vallas. Tänapäeval räägitakse kihnu keelt igapäevakeelena kahel saarel: Kihnul ja Manijal.[3]
Ajalugu
Kihnu saart mainiti esimest korda 1386. aastal Kyne nime all. Inimasustust on esimest korda mainitud 1518. aastal.[4]
Kooliharidust hakati saarel andma 18. sajandil. Esimesi kihnukeelseid üleskirjutusi võib leida 19. sajandi lõpust. Üleskirjutuste juures oli oluline roll esimesel kihnlasest haritlasel, Theodor Saarel, kelle juhtimisel saadeti 1936. aastal Eesti Rahva Muuseumi korraldatud kogumisvõistlusele Kihnu kooli õpilaste vanade rahvajuttude üleskirjutused.[2]
Tänu saare ja kogukonna isoleeritusele on keel püsinud just niisugusena, nagu seda on alati räägitud. 20. ja 21. sajandi vahetuse aegu loodi sihtasutus Kihnu Kultuuriruum ning taotleti UNESCO toetust kihnu keele ja kultuuri säilimiseks. Sel ajal loodi ka Kihnu Kultuuri Instituut, mis on kirjastustegevust arendanud. 21. sajandil kujundati kihnu keelest ka kirjakeel, mida hakati õpetama koolis ja kasutama erinevates trükiväljaannetes.[2][5]
Kihnu keelt eristab teistest küsilause tõusev helikõrgus. Eripärane intonatsioon ehk kõnemeloodia jätab kuulajale mulje, et kõneleja kõneldes justkui laulab. Laulvust toetab järjekindel vokaalharmoonia:
eesvokaalsete sõnade järgsilpides on ä ja ü: nt ännäd, piimä;
tagavokaalse sõna puhul on järgsilbi tagavokaal e muutunud õ-ks: nt targõm ‘targem’.
Keele üks põhireegel on pika täishääliku muutumine täishäälikuühendiks ehk diftongiks, nt suabas ‘saabas’, samas leidub ka sõnu, kus diftong on moodustunud kaashääliku peenenemisel.
Kihnu keele eriline iseloomulik joon on veel kolmiktäishäälikuühendid ehk triftongid. Triftongide abil antakse edasi keelele omast kõlavärvingut, nt kuõel ‘kool’.
Kui eesti keeles on sõna alguses olev h-l tähtis roll sõna tähenduse mõistmisel, siis kihnlased kasutavad h-d vaid sõnade sees, nt vähäm ‘väiksem’. Vajadusel selgitatakse sõna tähendus välja, toetudes lauses olevatele teistele sõnadele.
Eesti keele sõnad, mis lõppevad i-ga, lõppevad kihnu keeles e-ga ehk toimub muutus i > e, nt kuhe ‘kuhi’. I muutub aga jõ-ks siis, kui i on tagavokaalsete sõnade esisilbis, nt jõlus ‘ilus’ või ilm ‘jõlm’. Lisaks on kihnu keele hääldus eesti keelest üldiselt pehmem ja lõdvem.[7]
Sõnavara
Elu muutumise, uute nähtuste ja massimeedia tõttu on kihnu keel võtnud vastu palju võõrsõnu. Olenemata sellest, et kihnlased kasutavad väga paljusid võõrsõnu muutumatul kujul, ei häälda ega kirjuta nad võõrtähti, nt sokolaad ‘šokolaad’, tillevon ‘telefon’ või Saporoosõts ‘Zaporožets’. Kihnu keele kõnelejad on püüdlemas selle poole, et eelistada omasõnu võõrsõnadele ehk anda võõrsõnade tähendus edasi kihnukeelse vaste abil, nt engetohtõr ‘psühholoog’.
Elu muutudes on ka kihnu keele sõnavara palju muutunud. Uusi sõnu on sõnavarasse lisatud järgmiselt:
sõnade laenamine – kihnlased on võõrsõnu/laensõnu teinud omale suupärasemaks, nt saksa keelest ‘elefant’ on kihnupärasemaks muudetuna iilevant.
sõnade liitmine – nt kört + auk = kördiauk
sõnade tuletamine – sõnale lisatakse liide, nt kiri + lik = kirilik
sõnade meeldetuletamine – esemele või nähtusele leitakse nimetus vanemate käest küsides või arhiivist.[7]
Vormiõpetus
Kihnu keeles saab sõnu käänata kõigis neljateistkümnes käändes, kusjuures sõna tüvi muutub vaid kolmes esimeses käändes (mõnel ka sisseütlevas käändes). Käändelõpud tuleb teiste käänete puhul tüve lõppu lisada, need on muutumatud.
Kihnu keeles saab sõnu pöörata nii ainsuses kui mitmuses ning esimeses, teises ja kolmandas pöördes. Igal pöördel on sarnaselt kirjakeelega pöördelõpp. Kihnu keelest võib leida pöördsõnu, kus ma-tegevusnimes (mida tegema?) ja mitmuse kolmandas pöördes esineb sisekaoga kuju: nt lendama – lendmä – lendväd. Veel üks kihnu keele eripära on nii olevikus kui minevikus ainsuse esimese pöörde tunnuse puudumine.
OLEVIK
MINEVIK
ainsus
1. pööre
2. pööre
3. pööre
juõsõ
juõsõd
juõsõb
'jooksen'
'jooksen'
'jookseb'
1. pööre
2. pööre
3. pööre
juõsi
juõsid
juõsis
'jooksin'
'jooksid'
'jooksis'
mitmus
1. pööre
2. pööre
3. pööre
juõsõmõ
juõsõtõ
juõsvad
'jookseme'
'jooksete'
'jooksevad'
1. pööre
2. pööre
3. pööre
juõsimõ
juõsitõ
juõsid
'jooksime'
'jooksite'
'jooksid'
Kihnu keeles on paljudes sõnatüüpides da-tegevusnimi ilma lõputa, nt riäki ‘rääkida’.
Eitavas kõnes on kihnu keele eripära sõna tüvele lisanduv s- tunnus, nt Mia tahass’mte sedä.
Eesti keelega sarnaselt on kihnu keeles alg-, kesk- ja ülivõrre. Keskvõrde tunnuseks on samamoodi -m ja ülivõrde tunnuseks sõna kõegõ. I-ülivõrret kihnu keeles ei kasutata.
Ühiseid jooni eesti keelega leidub kihnu keelel veel:
õigekirjutus on häälduspärane – kirjutatakse nii, nagu kuuldakse
kehtib häälikuühendi reegel – kõik tähed häälikuühendis on ühekordsed
i-d j-i kõrvuti ei kirjutata (kuigi hääldatakse)
lause tähendus muutub, kui muuta sõnade vormi või järjekorda[7]
Mõjutused
Tänu saare eraldatusele on just vanema põlve seas säilinud eesti kirjakeelest üsna erisuguse, eheda kõlapildiga kihnu keele kõnelemine.[8]
Mõjutusi teistest keeltest ja kultuuridest on raske märgata, sest Kihnu kogukond on sajandite jooksul erinevaid laene omale suupärasemaks muutnud. Kihnu keele erijooni võib võrrelda rannarootslaste kultuuriga, mis on samuti mõjutanud Lääne-Eesti saarte murret oma kõlava kõnemeloodiaga. Selline teatav segunemine võis toimuda meresõitjate kaudu, kes Liivi lahes seilasid ja sadamates suhtlesid.[2]
Üks kindel mõjutaja, mis pärssis kihnu keele jätkusuutlikkust, oli 1970. aastal kehtestatud keskhariduse süsteem -- noored pidi läbima koolihariduse mandril. Seetõttu on vanema põlvkonna keel murdepärasem nende noorte omast, kes suhtlesid äraoleku ajal tihedalt kirjakeele kõnelejatega.[8]
Olenemata ühiskonnas valitsevatest normidest, mis on ka kihnlaste elu suuremal või vähemal määral mõjutanud, on nende kultuuriruumis märgata ka muistsete traditsioonide pidevat järgimist.[8]
Praegune rääkijaskond
Praeguse kihnu keele rääkijaskonna moodustavad saare põliselanikud.
Kihnu koolis on kihnu keele õpe 1.–8. klassini. Lapsed on võimelised kihnu keeles kõnelema, aga infoühiskonna erinevatest mõjudest tingituna on omavaheliseks suhtluskeeleks siiski eesti keel. Pea pooled lapsevanemad suhtlevad lastega koduses keskkonnas kihnu keeles. Keele omandamist soodustavad ka lasteaiaõpetajad, kes räägivad lastega kihnu keeles.[2]
Viited
↑Külli Laos. "Kihnu keel". Rahvakultuuri Keskus. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.07.2014. Vaadatud 25.07.2014.
