Palatalisatsioon ehk peenendus on nähtus, mille korral konsonanti hääldatakse suulaelähedasema keeleasendiga, võrreldes palataliseerimata vastega. Palataliseeritud konsonandi hääldamisel lisandub hääliku primaarsele häälduskohale sekundaarne häälduskoht kõval suulael.
Palataliseeritud konsonandi hääldamisel tõuseb selg kõva suulae suunas, mille tagajärjel omandab häälik i-lise varjundi. Konsonandiga koos hääldatakse samaaegselt justkui i.[1]
Palatalisatsioon jaguneb täielikuks ja sekundaarseks palatalisatsiooniks. Täieliku palatalisatsiooni korral muutub konsonandi hääldamisel häälduskoht ja sageli ka -viis. Sekundaarse palatalisatsiooni puhul lisandub teisene häälduskoht kõval suulael.[2]
Eesti keele palatalisatsioon
Eesti keele palatalisatsiooni näol on tegemist sekundaarne palatalisatsioon|sekundaarse palatalisatsiooniga.
Palatalisatsiooni peamine põhjus eesti keeles on assimilatsioon, kui konsonandile järgneb [i] või [j], näiteks sõnades 'asi' ja 'palju'. Põhjus võib olla ajalooline, st [i] või [j] on sõnas varem olnud, kuid häälikumuutuste tõttu enam seal ei ole. Konsonandi palatalisatsiooni põhjustavad ka selle naabruses olevad häälikud, näiteks on palatalisatsiooni põhjustajateks eesvokaalid. Näiteks sõnades kül´m ja sel´ge põhjustavad palatalisatsiooni konsonandile eelnevad eesvokaal [ü] või [e]. Sõnaalgulised konsonandid eesti keeles ei palataliseeru.[3]
Eesti keele palatalisatsiooni näol on tegu prepalatalisatsiooniga, mis tähendab, et palatalisatsioon on tajutav konsonandi algusosas. Prepalatalisatsiooni tunnuseks on konsonandile eelnev [i]-laadne siire. Võrreldes muude keeltega on eesti palatalisatisooni nimetatud suhteliselt nõrgaks.[3]
Eesti keele ortograafia palatalisatsiooni ei kajasta. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval, näiteks n´, l´.[3]
Eesti keeles palataliseeruvad alveolaarid [l], [n], [s], [t]. Murdeti esineb ka [r]'i palatalisatsiooni.[3] Konsonantide palataliseerimine varieerub murdeti. Näiteks on leitud, et ühesilbilistes sõnades on pika vokaali järgne konsonant tavaliselt palataliseeritud Lõuna-Eesti murdetaustaga kõnelejatel, Põhja-Eesti kõnelejatel aga mitte [4],[5]
Eesti keeles on palatalisatsiooni tähendust eristav funktsioon pigem harv. Näiteks sõnades 'sul´g' (omastav 'sule') ja 'sulg' (omastav 'sulu') või 'pal´k (omastav 'palgi') ja 'palk' (omastav 'palga') eristab palatalisatsioon tähendust.[1]
Enamasti oleneb palatalisatisooni esinemine kõneleja idiolektist või murdetaustast. Lõuna-Eesti murdealal on palatalisatsioon laialdasem, kusjuures lisaks [l], [n], [s], [t]-le võivad palataliseeruda ka muud konsonandid.[6]
Eesti keele palatalisatsiooni akustikat iseloomustab palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali pikenemine. Vokaali pikendab palataliseeritud konsonandile eelnev pikem [i]-line siire. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali formantstruktuuri iseloomustab kolmanda formandi väärtuse tõus ja esimese fomandi väärtuse langus. Teise fomandi puhul lõpeb vokaali lõpusiire palataliseeritud konsonandi puhul kõrgematel väärtustel, võrreldes palataliseerimata vastega.[3]
Spektrogramm palataliseeritud konsonandist /n/, mis järgneb vokaalile /a/Spektrogramm palataliseerimata konsonandist /n/, mis järgneb vokaalile /a/
Palatalisatsioon muudes keeltes
Palatalisatsiooni esineb näiteks inglise, kreeka, jaapani, rumeenia, watjarri keeles. Paljudes keeltes esineb palatalisatsiooni vaid mingis murdes.[2]
Palatalisatsiooni esineb mitmetes slaavi keeltes, näiteks vene. Ehkki ka vene keeles on tegemist sekundaarse palatalisatsiooniga, on see selgemini tajutav kui eesti keeles. Vene keeles on palataliseerimata ja palataliseeritud konsonandiga sõnapaarideks näiteks мат 'matt' (males) ja мать 'ema'. [2]
Viited
↑Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika I. Tallinna Tehnikaülikool, Küberneetika Instituut. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
↑ 2,02,1Bateman, Nicoleta 2011. On the Typology of Palatalization. – Language and Linguistics Compass 5 (8). California: Blackwell Publishing Ltd.
↑ 3,03,13,23,33,4Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
↑Teras, Pire, Karl Pajusalu 2014. Palatalisatsioonist ja prepalatalisatsioonist spontaanses eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 3.
↑Põld, Enel 2016. Pika vokaali järgse konsonandi hääldus i-tüvelistes sõnades eesti murretes. Bakalaureusetöö. Tartu. Käsikiri TÜ eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudis
↑Org, Laivi 2005. Võru palatalisatsiooni akustikast. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti keele ajaloo ja murrete õppetool. Käsikiri TÜ eesti ja üldkeele-teaduse instituudis.
