Kelloggi-Briandi pakti ratifitseeris kokku 62 riiki. Sanktsioonide puudumise tõttu ei olnud nimetatud pakt efektiivne ega leidnud teiste riikide seas laialdast toetust. Näiteks USA senat, ratifitseerides Kelloggi-Briandi pakti vaid ühe vastuhäälega, rõhutas enesekaitse õiguse mittepiiramist ega leidnud põhjust olla kohustatud võtma kasutusele meetmeid pakti rikkunud osapoolte vastu. Pakt ei andnud rahvusvahelisel areenil ühtegi märkimisväärset panust, kuigi 1929. aastal suudeti lahendada Hiina ja NSV Liidu vaheline arusaamatus Mandžuuria küsimuses. Kokkuvõttes osutus see pakt mõttetuks, nagu ilmnes 1931. aastal, kui Jaapan tungis Mandžuuriasse, või 1935. aastal, kui Itaalia tungis Etioopiasse, või 1938. aastal, kui Saksamaa okupeeris Austria.[2]
Frank Billings Kellogg (22.12.1856– 21.12.1937) oli jurist, poliitik ja Ameerika Ühendriikide välisminister aastatel 1925–1929. Kelloggi-Briandi pakti koostamise eest sai ta 1929. aastal Nobeli rahuauhinna. Välisministrina oli ta eesmärgiks parandada USA-Mehhiko suhteid ja aidata lahendada kaua kestnud Tacna-Aafrika vastuolu Peruu ja Tšiili vahel.[3]
Aristide Briand (28.03.1862–7.03.1932) oli prantsuse riigimees ja peaminister 11 korral ning välisminister Kelloggi-Briandi pakti sõlmimisel. Ta oli 14. valitsuse liige ning 1926. aastal tunnustati teda Nobeli rahuauhinnaga Locarno lepete sõlmimise eest. 1927. aasta juunis tegi ta USA valitsusele ettepaneku sõlmida kahe riigi vaheline rahuleping. Seepeale esitas USA välisminister Frank Kellogg ettepanekule täienduse, soovides üldist sõjavastast pakti, mis lõpuks ka sõlmiti.[4]
Pakti eesmärk ja sisu
USA president Woodrow Wilson asutas 1919. aastal Rahvasteliidu eesmärgiga hoiduda sõjast, kasutades kollektiivkaitset, desarmeerimist ning lahendades rahvusvahelisi konflikte läbirääkimiste ja vahekohtuga. Samas oli sõda rahvusvahelisel tasandil seaduslikult vastuvõetav. Kelloggi-Briandi pakt aga oli esimene rahvusvaheline leping, mis keelas liikmesriikidel sõjapidamise üksteise vahel.[5]
See oli lühike dokument, mis koosnes kahest artiklist ning milles ei olnud määratud sanktsioone pakti tingimuste mittetäitmise eest. See oli 20. sajandi alguses kõige rohkem ratifitseeritud rahvusvaheline leping, mis registreeriti 4. septembril 1928 Rahvasteliidus. Algselt oli plaanitud Kelloggi-Briandi pakt sõlmida vaid Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid hiljem liitusid veel mitukümmend riiki.[5]
Kelloggi-Briandi paktis ei mainitud õigust enesekaitsele, sest 20. sajandi alguses eeldati selle õiguse olemasolu ning ei peetud vajalikuks selle lisamist ühtegi lepingusse. Õigust enesekaitsele peeti rahvusvahelise tavaõiguse täiendavaks osaks, mis oli vajalik täiendus jõukasutamise keelule. USA toonane välisminister ja üks pakti teksti autoritest lausus 1928. aastal Senati ees kõnet pidades, et sõjakeelu ja enesekaitse vahel on kaudne side. Ta selgitas, et pakt näeb küll ette kohustust mitte astuda sõjategevusse, kuid loomulikult säilis rünnataval riigil õigus enesekaitsele.[5]
Väljavõte originaaltekstist:
Artikkel I.
Kõrged Lepinguosalised deklareerivad pühalikult endi vastavate rahvaste nimel, et nad mõistavad hukka sõja tarvituselevõtu rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamiseks, ja keelduvad sellest kui rahvusliku poliitika vahendist endi vastastikustes suhetes.
Artikkel II.
Kõrged Lepinguosalised tunnistavad, et kõigi nende vahel tekkida võivate, ükskõik millise iseloomuga või päritoluga, tüliküsimuste või konfliktide korraldamist või lahendamist ei pea kunagi püüdma saavutada muude kui rahulikkude abinõudega.
Ajaloolane Albrecht Randelzhofer on toonud välja, et vajadus defineerida enesekaitse õigust kerkis esile siis, kui riigid hakkasid lahti ütlema kinnistunud mõttest, et sõjapidamine on suveräänsete riikide sünnipärane õigus. Seega pärast Kelloggi-Briandi pakti sõlmimist tekkis arutelu enesekaitse õiguse erandite üle rahvusvahelises õiguses.[5]
Mõju rahvusvahelistele suhetele
Kui USA alustas 1942. ja 1943. aastal pärast II maailmasõda institutsioonile korra kavandamist, oli sõjakeeld selle plaanis keskne idee. Sõjakeeld lisati ÜRO asutavasse lepingusse peatükk II.4 enne Dumbarton Oaksi kokkusaamist kohustusena, et kõik organisatsiooni liikmed hoiduvad rahvusvahelistes suhetes sõjalise jõu kasutamise ähvardamisest või rakendamisest, kui see on vastuolus organisatsiooni seisukohtadega. Dumbarton Oaksi konverentsi protokollides ei ole ühtegi märget, et keegi osalejatest oleks selle punkti vastu vaielnud ning peatükk II.4 võeti 1945. aastal San Franciscos vastu. Ruth Russeli sõnul oli ülimalt oluline, et liikmesriigid lubaksid lahendada oma erimeelsused rahumeelselt. Just nimelt see kohustus hoida rahu tegi ÜRO-st vajaliku ja ihaldusväärse.[5]
.jpg)
