Sõna mārkhor (مارخور), mis tähendab "maosööjat", pärineb urdu ja klassikalisest pärsia keelest. See tuleneb vanast uskumusest, et markuur tapab ja sööb madusid.[4] Arvatakse, et selle kohaliku müüdi aluseks on isase markuuri sarvede maosarnaselt keerduv kuju.
Kirjeldus
Markuuride turjakõrgus on 65–115 sentimeetrit, kerepikkus 132–186 sentimeetrit ja kaal 32–110 kilogrammi.[5] Nende turjakõrgus on kitse perekonna liikide seas suurim, kuid pikkuselt ja kaalult edestab neid siberi kaljukits.[6] Karvkate on hallikas, helepruuni kuni musta värvi. Suvekarv on sile ja lühike, talvel kasvab karv pikemaks ja tihedamaks. Jalgade alaosas on karv must-valge. Markuuridel esineb sooline dimorfism, isastel on pikemad karvad lõual, kurgu all, rinnal ja säärtel.[5] Emased on värvuselt punakamad, nende karv on lühem, neil on lühike must habe ja puudub lakk.[7] Mõlemal sugupoolel on tihedalt keerduvad, korgitserisarnased sarved. Isaste sarved võivad kasvada kuni 160 sentimeetri pikkuseks ja emaste omad kuni 25 sentimeetrit pikaks. Isastel on terav sokulõhn, see on tugevam kui isastel kodukitsedel.[8]
Markuurid on kohanenud mägiste maastikega ja neid võib leida 600–3600 meetri kõrguselt. Tavaliselt elavad nad põõsastikes, mis koosnevad peamiselt tammedest, gerardi männist (Pinus gerardiana) ja zarafšoni kadakast (Juniperus macropoda).[1] Nad on päevase eluviisiga loomad, kes on aktiivsed peamiselt varahommikul ja hilisel pärastlõunal. Nende toitumine muutub hooajaliselt: kevadel ja suvel söövad nad rohtu, talvel aga toituvad peamiselt puude ja põõsaste okstest, mõnikord seistes tagajalgadel, et ulatuda kõrgete oksteni. Paaritumishooaeg on talvel, mil toimub isasloomade omavaheline võitlus. Nad võitlevad üksteise poole sööstes, sarvi lukustades ja üritades üksteist tasakaalust välja ajada. Tiinus kestab 135–170 päeva. Tavaliselt sünnib üks või kaks talle, mõnikord kolm. Markuurid elavad karjades, kuhu kuulub tavaliselt üheksa looma. Karjad koosnevad täiskasvanud emasloomadest ja nende järglastest. Täiskasvanud isasloomad on suures osas erakliku eluviisiga. Suurema osa markuuride populatsioonist moodustavad täiskasvanud emasloomad (32%) ja talled (31%), täiskasvanud emaskitsede osakaal on 32% ja tallede osakaal 31%. Täiskasvanud sokud moodustavad populatsioonist 19%, noored isased (2–3-aastased sokud) 12% ja 12–24 kuu vanused emastalled 9%.[9] Markuuride hoiatushüüd meenutab väga kodukitsede möögimist. Paaritumishooaja algul võib isas- ja emasloomi kohata koos lagedatel rohumaadel ja lagedatel metsanõlvadel. Suve saabudes jäävad isased metsa, emased aga ronivad enamasti üles kõrgematele kaljuservadele.[7] Kevadel hoiavad emased kaljude ligi, et tagada oma järglastele parim kaitse. Isased püsivad kõrgematel aladel, kust leiavad piisavalt taimi, et ennast vormis hoida.[10]
Looduslikud vaenlased
Markuuri peamised looduslikud vaenlased on ilves (Lynx lynx), lumeleopard (Panthera uncia), himaalaja hunt (Canis lupus chanco) ja pruunkaru (Ursus arctos).[9][11] On teateid, et kaljukotkas (Aquila chrysaetos) on saagiks püüdnud noore markuuri. Markuuril on terav nägemine ja haistmismeel, mis aitab tuvastada lähedalasuvaid kiskjaid. Markuur on oma ümbrusest väga teadlik ja pidevalt valvel; avatud aladel märkavad nad röövloomi kergesti ja põgenevad nende eest kiirelt.[12]
Taksonoomia
Markuur Jaapani loomaaias Buhhaara markuur Los Angelese loomaaias
Eristatakse mitut alamliiki, sageli sarve konfiguratsiooni põhjal. Kuid on tõestatud, et sarvede kuju võib oluliselt erineda isegi sama populatsiooni piires ühes mäeahelikus.[14]
Markuuri alamliike:
astori markuur (C. f. falconeri)
tadžiki markuur (C. f. heptneri)
kabuli markuur (C. f. megaceros)
kashmiri markuur (C. f. cashmiriensis)
sulaimani markuur (C. f. jerdoni)
Sugulussuhe kodukitsega
Mõned autorid on oletanud, et markuur on mõne kodukitse tõu esivanem. Mõned on pidanud angoora kitse Kesk-Aasia markuuri otseseks järglaseks.[15][16]Charles Darwin oletas, et tänapäevased kitsed tekkisid markuuri ristamise teel pulstikkitsedega.[17] On leitud tõendeid markuuride ristumise kohta kodukitsedega. Ühe uuringu kohaselt leiti 35,7%-l kolme loomaaia markuuridest kodukitsede mitokondriaalset DNA-d.[18] Teised autorid on väitnud sarvede sarnasuse põhjal, et markuur võis olla mõne Egiptuse kitsetõu esivanem, kuigi markuuri sarvede eesmise kiilu puudumine lükkab ümber igasugused tõendid lähisuguluse kohta.[19]Ladakhi ja Tiibetichangthangi kitsetõug võib põlvneda markuurist.[20] Arvatakse, et markuurist on aretatud nii Sitsiilia saare girgentana kits[21] kui ka Iiri kohalik tõug bilberry kits.[22]
Markuurilt ja kodukitsedelt võetud fekaaliproovid näitavad, et nende kahe liigi vahel valitseb tõsine konkurents toidu pärast. Arvatakse, et taimtoiduliste loomade vaheline toidukonkurents on Himaalaja–Karkorami–Hindukushi piirkondades märkimisväärselt vähendanud söödasaaki. Koduloomadel on eelis looduslike taimtoiduliste ees, kuna nende tihedad karjad tõrjuvad sageli nende konkurendid parimatelt karjamaadelt eemale ning kuna toidu kättesaadavus väheneb, kahaneb ka emasloomade viljakus.[23]
↑Sharma, S. D. (1990). Semantics and Syntax: Indian Loan Words in English : a Linguistic, Cultural, Literary & Historical Study. Prakash Book Depot. Lk 83.
↑ 5,05,1Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega fact on ilma tekstita.
↑M Menrad; C.-H Stier; H Geldermann; C.F. Gall (2002). "A study on the Changthangi pashmina and the Bakerwali goat breeds in Kashmir: I. Analysis of blood protein polymorphisms and genetic variability within and between the populations". Small Ruminant Research. 43 (1): 3–14. DOI:10.1016/S0921-4488(01)00265-6.
.jpg)
