Karpkala võib kasvada 110–120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikka poiset. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks.
Kuna karpkala ei ole kuigi nõudlik vee hapnikusisalduse suhtes, siis kasvatatakse teda paljudes tiikides ja kalakasvandustes.
Kudemisperiood on Euroopas maist kuni juulini, kui vee temperatuur on tõusnud üle 17 °C.
Bioloogia
Küpriniformid (perekond Cyprinidae) on superorganismi Ostariophysi loomiseks traditsiooniliselt rühmitatud Characiformide, Siluriformide ja Gymnotiformidega, kuna neil rühmadel on mõned ühised jooned. Need omadused hõlmavad peamiselt magevees leidumist ja Weberi ossikleid, anatoomilist struktuuri, mis pärineb esimesest viiest kõige eesmisest selgroolülist, ning neile vastavaist ribist ja närviharjust. Kolmas kõige eesmine ribipaar on kontaktis labürindi pikendusega ja tagumine ujupõiega. [1]
Funktsioon on halvasti mõistetav, kuid eeldatakse, et see struktuur osaleb vibratsioonide ja helide tajumiseks ülekandmisel ujupõiest labürinti, mis selgitaks, miks Ostariophysi kuulmisvõime on nii suur.[2] Enamikul küpriniformidest on neelu alumistel luudel soomused ja hambad, mida võib dieediga seoses muuta.[1]
Tribolodon on ainus küpriniidide perekond, mis talub soolast vett. Mitmed liigid liiguvad riimveekogudesse, kuid tulevad kudemiseks tagasi magevette. Kõik ülejäänud küproklased elavad mandri vetes ja neil on lai geograafiline leviala.[2]
Mõni arvab, et karpkalad on kõik küpriniidikalad ja sugukonda Cyprinidae ennast nimetatakse sageli karpkalade perekonnaks.
Karpkala kasvatatakse ja püütakse inimtoiduks. Mitmed liigid, teatud kuldkala tõud ja kodustatud harilik karpkalasort, mida tuntakse nimetuse "koi" all, on olnud populaarsed dekoratiivkalad.[1] Karpkala on püütud introdutseerida paljudesse kohtadesse, kuid mitte alati õnnestunult. Samas USA-s[3] aga peetakse mitmeid karpkalaliike invasiivseteks liikideks ja kogu maailmas kulutatakse karpkala tõrjeks suuri summasid.[4]
Vähemalt mõned karpkalaliigid suudavad kuude jooksul ellu jääda praktiliselt ilma hapnikuta (näiteks jää all või seisvas vees), metaboliseerides glükogeenipiimhappeks, mis seejärel muundatakse etanooliks ja süsinikdioksiidiks. Etanool difundeerub lõpuste kaudu ümbritsevasse vette.[5][6][7]
Kodustamata looduslik lähtevorm sasaan erineb aretatud kultuurvormidest suhteliselt pikema ja ümarama keha poolest. Kultuuristatud karpkala keha kõrgem, külgedelt rohkem lamenenud. Soomuste hulga ja paiknemise järgi eristatakse üleni soomustega kaetud kehaga soomuskarpi, selle vastandit täiesti soomusteta nahkkarpi ning vahepealseid hajuspeegel- ja ridapeegelkarpi.[8]
Meie vetes elavad peamiselt soomus- ja hajuspeegelkarp.[9]
Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikka poiset. Pikemad poised suunurkades, lühemad ninamiku tipu lähedal. Neeluhambad kolmes reas. Seljauim pikk, pärakuuim lühike. Selg tumepruunist mustani, küljed hõbedasest kollaseni, kõht valge või kollakas. Selja- ja sabauim tumedad (viimane mõnikord punakas), teised uimed heledamad. Isastel kudemisajal peas, lõpusekaantel ja rinnauimedel nõrk helmeskate.[8]
Levik ja eluviis
Sasaani ürgkodu näib olevat Kagu-Aasias (Hiinas, Birmas jm). Teine läänepoolne levikukeskus asub Musta, Kaspia ja Araali merede ümbrus. Euroopa karbitõud pärinevad Doonau valglas elavast sasaanist. Praeguseks on karpakala introdutseeritud üle maailma.[8]
Eelistab aeglase vooluga veekogusid, kus on mudane põhi ja kasvab rohkesti veetaimestikku. Elab ka hapnikuvaeses vees (kuni 2,5 mg/l), magab talveund.[10] Kuna karpkala ei ole kuigi nõudlik vee hapnikusisalduse suhtes, siis kasvatatakse teda paljudes tiikides ja kalakasvandustes.
Sigimine
Karpkala võib kasvada 110–120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks.
Parasvöötmes toimub kudemine suvel umbrohu laikudele. Isased saavad suguküpseks esimest korda 3–5-aastaselt, emased aga 4–6-aastaselt. Küpsuse vanus on seotud laiuse ja kõrgusega.[11]
Kalakasvandustes saab karp suguküpseks enamasti neljandal-viiendal eluaastal, kaaludes vähemalt 1 kg, ent sugukaladeks sobivad paremini vanemad (6–11-aastased) isendid.[12]
Kudemisperiood on Euroopas maist kuni juulini, kui vee temperatuur on tõusnud üle 18 °C . Munad kooruvad 4 päevaga. Täiskasvanud teevad sageli märkimisväärse kudemisrände sobivatesse vooluveekogudesse ja üle ujutatud niitudele. Üksikud emased kudevad väheste isastega tihedas taimestikus.[11]
Kleepuvad munad kinnituvad veetaimedele või muudele veealustele objektidele. Kollakat värvi munad kinnituvad taimestikule ja vanemad neid ei valva. Mari haudub harilikult 4–6 ööpäeva, kooruvad vastsed 5–6 mm pikkused, nad kinnituvad algul veetaimede külge, mõne päeva pärast muutuvad liikuvaks.[12] Vastsed ja noorkalad elavad soojas ja madalas üleujutatud jõeservas või tagavees, toitudes enamasti väga väikesest zooplanktonist. Reproduktiivne edu piirdub aastatega, mil veetase hakkab tõusma mais ning kui mais ja juunis kestavad kõrged temperatuurid ja maismaataimestiku üleujutused pikka aega. Tüüpiline emane võib ühe pesitsusperioodi jooksul muneda üle miljoni muna.[11]
Kalakasvatustes aga kasutatakse kudemisajal kudemistiike. Praegusel ajal kasutatakse karpkala kudemistiike vähe, kudemist eelistatakse stimuleerida hüpofüüsisüstidega, viljastatud mari pannakse haudeaparaatidesse (enamasti nn Weissi pudelitesse, kus see jääb kiires veevoolus ringlema). Aparaadis haudub mari pisut kiiremini kui tiigis koelmul, keskmiselt 4 ööpäeva ümber.[8]
Toitumine
Noored söövad zooplanktonit, vanemad peamiselt põhjas elavaid selgrootuid, samuti taimtoitu, võimaluse korral ei põlga ka kalade noorjärke. Kalamajandites katab osa söödavajadusest tiigis leiduv looduslik sööt, ent põhiline on siiski juurde antav peamiselt taimse koostisega granuleeritud jõusööt, teraviljajäätmed, kalajahu jm.[8]
Kasv ja vanus
Eesti looduslikest vetest püütud karpkalade vanust ja kasvutempot pole määratud. Tiigimajandis peavad aga Eestis kehtiva kasvustandardi järgi samasuvised kaaluma 25–30 g, kahesuvised 400–500 g, kolmesuvised 1–1,5 kg. Sugukaladest kaaluvad kuueaastased tavaliselt 3–4 kg, kaheksa-aastased 4,5–5,5 kg, kümneaastased 8–10 kg. Eestis kasvavate teiste kaladega on see väga kiire kasv.[8] Eestis on senine rekordkaal 18,4 kg (Lohja järv, 1948). Maailmarekordid: sasaan ehk soomuskarp 32 kg (Garda järv, Põhja-Itaalia, 1886), karpkala 32 kg (praegune Slovakkia, 1953).[8]
Prantsusmaal aga püüti uus rekordkala karp. 30 kg kaaluv karp püüti Clermont-Ferrandi vanast kruusaaugust, mis asub Kesk-Prantsusmaal.[13]
Kasutusala
Harrastuspüük
Karpkala peamised kasutusalad on aga toiduna, ilukaladena ja ka harrastuspüügina. Harrastuspüügina eelistatakse karpkala just selle poolest kuna teda on väga raske kätte saada, sest karp on üpriski kaval kala.
Euroopas otsivad ja püüavad aga kalamehed karpkalu isegi siis, kui neid ei püüta toidu pärast, kuna karpe peetakse kõrgelt hinnatud jämekaladeks, mida on raske haakida ning kätte saada. Ameerika Ühendriikides, aga liigitatakse karpkala ka töötlemata kalaks ning see kahjustab naturaliseeritud eksootilisi liike, kuid millel on sportlikud omadused. Karpkala on pikka aega kannatanud Ameerika Ühendriikides halva maine all, mis teeb temast sobimatu kala õngitsemise või toidulaua jaoks, eriti kuna nad on tavaliselt invasiivsed liigid, kes konkureerivad kohalike ulukkaladega. Sellest hoolimata on paljude osariikide loodusressursside osakonnad hakanud karpkala pidama pahaloomulise kahjuri asemel hoopis õngitsevaks kalaks. Sellised rühmad nagu Wild Carp Companies, American Carp Society, ja Carp Carpers Group propageerivad sporti ja teevad koostööd kalandusosakondadega, et korraldada üritusi, ning tutvustada sellega teistele mageveekalastajatele karpkala ainulaadset võimalust.[1]
Vesiviljelus
Erinevaid karpkalaliike on kodustatud ja kasvatatud toidukaladena kogu Euroopas ja Aasias tuhandeid aastaid. Need erinevad liigid näivad olevat kodustatud iseseisvalt, kuna erinevad kodustatud karpkalaliigid on pärit Euraasia erinevatest osadest. Hiinas on vesiviljelusega tegeletud vähemalt 2400 aastat. Viiendal sajandil eKr esitas Fan Li traktikas üksikasju paljudest viisidest, kuidas karpkala tiikides kasvatati. Harilik karpkala Cyprinus carpio on pärit Kesk-Euroopast. Ida-Aasias olid kodustatud mitmed karpkalaliigid (ühiselt tuntud kui Aasia karpkalad). Lõuna-Aasia päritolu karpkala, näiteks catla (Gibelion catla), rohu (Labeo rohita) ja mrigal (Cirrhinuscirrhosus), tuntakse India karpkalana. Nende vastupidavus ja kohanemisvõime on võimaldanud kodustatud liikide paljundamist kogumaailmas.[1]
Kuigi karpkala oli oluline veetoiduartikkel, kuna rohkem kalaliike on toidulaua jaoks hõlpsasti kättesaadavaks muutunud, on karpkalakultuuri tähtsus Lääne-Euroopas vähenenud. Nõudlus on vähenenud, osaliselt tänu soovitavamate toidukalade nagu forell ja lõhe ilmnemisele intensiivse kasvatamise kaudu ning keskkonnapiirangutele. Kalatootmine tiikides on siiski Kesk- ja Ida-Euroopas, sealhulgas Venemaa Föderatsioonis, kus suurem osatoodangust pärineb madala või keskmise intensiivsusega tiikidest, vesiviljeluse peamine vorm. Aasias ületab karpkala kasvatamine intensiivselt merekasvatuses olevate liikide, näiteks lõhe ja tuunikala, tehistingimustes kasvatatud kalade koguhulka.[1]
Aretus
Hariliku karpkala valikulised aretusprogrammid hõlmavad kasvu, kuju ja haiguskindluse paranemist. NSV Liidus läbi viidud katsetes kasutati sugukondade ristumisi geneetilise mitmekesisusesuurendamiseks ja seejärel valiti liigid selliste tunnuste järgi nagu kasvukiirus, välised tunnused ja elujõulisus ning keskkonnatingimustega kohanemine, näiteks temperatuuri kõikumine. Tulemused näitasid külmataluvuse paranemist 30–77,4%, kuid ei andnud andmeid kasvukiiruse kohta.[1]
Kasvukiiruse suurenemist täheldati Vietnamis teises põlvkonnas, Moav ja Wohlfarth (1976) näitasid kolme põlvkonna aeglasema kasvu valimisel positiivseid tulemusi, võrreldes kiirema kasvu valimisega. Schaperclaus (1962) näitas resistentsust vesitõve suhtes, kus valitud liinidel oli madal suremus (11,5%) võrreldes valimata (57%) kaladest. Peamised Hiina vesiviljeluses tavapäraselt kasutatavad karpkalaliigid on must-, rohu-, hõbe- ja otspea-karpkalad.[1]
1950. aastatel tegi Hiinas asuv Pearl Riveri kalanduse uurimisinstituut tehnoloogilise läbimurde nende karpide indutseeritud aretuses, mille tulemuseks on magevee vesiviljeluse kiire laienemine Hiinas. 1990. aastate lõpus töötasid Hiina kalandusteaduste akadeemia teadlased hariliku karpkala uue variandi nimega Jian karpkala. See kala kasvab kiiresti ja sööda muundamise määr on kõrge. Hiinas on üle 50% kogu karpkala vesiviljelustoodangust muundatud Jian karpkalaks.[1]
Ilukaladena
Koi
Karpkalad on koos oma sugulastega populaarne dekoratiivne akvaariumi- ja tiigikala. Peamised dekoratiivsed kalad on kuldkala (Carassius auratus) ja koi.
Kuldkala (Carassius auratus) kodustati algselt Aasia päritolu tumehallikaspruunist karpkalast Preisi karpkalast (Carassius gibelio). Värvikasvatuseks aretati neid Hiinas üle tuhande aasta tagasi. Selektiivse paljundamise tõttu on kuldkaladest arenenud paljud erinevad tõud ja neid leidub erinevates värvides, värvimustrites, vormides ja suurustes, mis erinevad algsest karpkalast. Kuldkala hoiti dekoratiivkalana Hiinas tuhandeid aastaid, enne kui nad toodi Jaapanisse 1603. aastal ja Euroopasse 1611. aastal.[1]
Koi on hariliku karpkala (Cyprinus carpio) kodustatud alamliik, mille värvus on selektiivselt aretatud. Harilik karpkala toodi Hiinast Jaapanisse, kus 1820. aastatel Niigata piirkonnas valikulise aretuse tulemusena saadi koi. Jaapani kultuuris suhtutakse koidesse hellitavalt ja nähakse õnne. Nad on mujal maailmas populaarsed kui tiigikalad väljas.[1]
Toiduna
Kuid aga karpkala kõige suurem tähtsus inimeste jaoks maailmas on nimelt toiduna. Karpkala ja karpkala erinevaid liike on väga suurelt ja laialt hinnatud väga hea toidu kalana, aga väljaarvatud Põhja-Ameerikas.
Suurpea karpkala süüakse meelsasti mitmel pool maailmas, kuid Põhja-Ameerikas pole see toidukalana kuigi populaarne. Sealset aktsepteerimist on osaliselt takistanud nimetus "karpkala" ja selle seos hariliku karpkalaga. Suurpea karpkala liha on valge, erineb harilikust karpkalast, mis on tumedam ja rikkalikum. Suurpea karpkala sarnaneb tavalise karpkala lihaga selle poolest, et mõlemal on filees lihasesisesed luud. Kuid Ameerika Ühendriikides loodusest püütud suurpea karpkala on tavaliselt palju suurem kui harilik karpkala, seega on ka lihasesisesed luud suuremad ja sellepoolest vähem problemaatilised.[1]
Paneeritud ja praetud harilik karpkala on osa traditsioonilisest jõululaupäeva õhtusöögist Slovakkias, Poolas, Horvaatia idaosas ja Tšehhis. Tiigipõhises veepõllunduses peetakse seda kõige silmatorkavamaks toidukalaks.[1]
Karpkala peetakse Poolas aga Poola parima maitsega pannikalaks. Seda tuntakse karaśina nimetusega ja seda serveeritakse traditsiooniliselt hapukoorega. Venemaal nimetatakse seda konkreetset liiki Золотой карась, mis tähendab "kuldne ristik", ja see on üks kaladest, mida kasutatakse borši retseptis, mida nimetatakse borshch s karasej.[1]
Mudakarpkala tarbivad, aga madala tootmiskulu tõttu peamiselt vaesed; seda müüakse enamasti elusana, kuid seda saab kuivatada ja soolata. Kala konserveeritakse või töödeldakse mõnikord kalakookide, kalapallide või pelmeenidena. Neid võib leida Hiinas jaemüügist.[1]
Hiina mudakarp on Guangdongi provintsis oluline toidukala. Seda kultiveeritakse ka selles piirkonnas ja Taiwanis. Kantoni ja Shunde köögid kasutavad seda kala sageli kalapallide ja pelmeenide valmistamiseks. Seda saab kasutada koos douchi või Hiina kääritatud mustade ubadega, mida nimetatakse praetud dace'iks koos soolatud mustade ubadega. Seda saab serveerida koos köögiviljadega, näiteks Hiina kapsaga.[1]
↑Aren van Waarde; G. Van den Thillart; Maria Verhagen (1993). Surviving Hypoxia. Ethanol Formation and pH-Regulation in Fish.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
