Juba enne Franz Ferdinandi tapmist oli Austria-Ungari valitsus riigis tegutsevaid irredentislikest ideedest kantud lõunaslaavlaste liikumisi, mida toetas omalt poolt ka naaberriik Serbia, käsitlenud ohuna riiklikule julgeolekule ja terviklikkusele. Atentaadi järel otsustas Austria-Ungari juhtkond sõjalise löögiga Serbiat karistada, et demonstreerida oma jõudu ja üleolekut ning lõpetada riigi toetus Austria-Ungari panslavistidele. Et Serbia oli sõjalises liidus Vene keisririigiga, konsulteeris Viin esmalt oma liitlastega Berliinis, et kindlustada tulevaste konfliktide korral Saksamaa tugi. Saksa juhtivates ringkondades levis sel ajal kohati arvamus, et Venemaa kasvava majandusjõu tõttu, mis ohustab kahe riigi vahelist jõudude tasakaalu, on sõda tulevikus nagunii vältimatu ning konflikt oleks kasulikum pigem varem kui hiljem. Saksamaa andis Austria-Ungarile sõjalise garantii, kuid soovitas rünnata võimalikult kiiresti, et kasutada ära rahvusvahelist sümpaatiat Ferdinandi suhtes ja vältida seekaudu Venemaa sõtta tõmbamist. Austria-Ungari juhid otsustasid juuli keskpaigani kestnud arutelude järel aga kiirrünnaku asemel oodata ära riigi relvajõudude täielik mobiliseerimine, mis pidi teostuma 25. juuliks, ning esitada seniks Serbia valitsusele 48-tunnise tähtajaga ultimaatum niivõrd karmide nõudmistega, et need poleks Belgradile aktsepteeritavad. 23. juulil esitatud dokumendis süüdistati Serbia valitsust atentaati organiseerimisele kaasaaitamises ning ähvardati sõjaga, kui keeldutakse ultimaatumi tingimustest, mille hulgas olid muu hulgas nõue sulgeda Austria-Ungari vastu "viha õhutavad" väljaanded, lubada Austria-Ungari esindajatel osaleda väidetavate organiseerijate suhtes algatavates politseijuurdlustes ja eemaldada riiklikest ametitest Austria-Ungari valitsusele sobimatud inimesed.
Serbia lükkas ultimaatiumi tagasi ja 28. juulil 1914 kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
