Joosep Saat sündis Muhumaal Kapi (praegu Tupenurme) külas[2] ehitustöölise[1] peres. Aastail 1909–1916 õppis ta Haapsalu kõrgemas algkoolis.[1] Kooli lõpetamise järel soovis ta jätkata õpinguid Tallinna Kunsttööstuskoolis, kuid pere rahaline seis ei võimaldanud seda[viide?]. Saat töötas aasta (1916) kodusaarel Nõmmküla vallakoolis õpetajana. Lõpetanud 1917. aastal telegrafistide kursused Kuressaares, asus ta samas tööle telegrafistina, kuid siirdus peagi Tapale.[1]
1922. aasta kevadel suunati Saat Tallinna legaalsete töölisajalehtede toimetusse[1] (Tallinna Tööline, Töörahva Hääl, Töö Lipp jt). Suurem osa neist lehtedest ilmus vaid mõne korra, siis väljaanne suleti ning jätkamist tuli üritada uue nimetuse all.[viide?]
Uuesti sattus Saat Haapsallu novembris 1923, kui töölislehtede trükkimine Tallinnas oli võimatuks muudetud. Tööliste Lipu ja Tööliste Sõna väljaandmist alustati seepeale Haapsalus Tamverki trükikojas. Tööliste Sõnal konfiskeeriti juba esimene number, leht suleti kohe. Tööliste Lipul läks veidi paremini – see sai ilmuda seitse numbrit, viimane number arestiti ja leht suleti 19. jaanuaril 1924.[viide?]
Saat vabanes amnestia alusel 1938. aastal. Vabanemise järel oli ta ehitustöödel ning läks lõpuks tööle Tallinna Tarbijate Ühisusse[1], kus oli revident-arveametnik, kes käis mööda ETK poode, kontrollides nende raamatupidamist.[viide?]
1940.–1941. aastal jätkas Joosep Saat poliitilist ajakirjandustegevust, olles Rahva Hääle ja Kommunisti esimesi toimetajaid. J. Saat valiti 1941. aastal EKP Keskkomitee liikmeks, kuhu ta kuulus kuni 1962. aastani.[1]
Evakueerunud 1941. aastal Nõukogude Liidu tagalasse, töötas Saat algul põllumajanduses. 1942.–1943. aastal oli ta EKP KK propagandaosakonna juhataja asetäitja ning 1943.–1944. aastal Rahva Hääle toimetaja Moskvas ja Leningradis[1], avaldades propagandistlikke ja lähiajalugu käsitlevaid artikleid.[viide?]
Saat oli ka Rahva Hääle lisana 1943. aastal ilmuma hakanud esimese nõukogudeaegse satiiriajakirja Pikker toimetaja.[viide?]
Pärast ajalookandidaadi kraadi kaitsmist 1949. aastal MoskvasNLKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemias (väitekiri "КП(б) Эстонии в период подготовки и проведения Великой Октябрьской Социалистической революции") sai Saat EKP KK Partei Ajaloo Instituudi direktoriks, kellena töötas aastail 1949–1956.[1]
Joosep Saat uuris peamiselt revolutsioonilise liikumise ajalugu Eestis aastatel 1905–1940 ja Eestimaa Kommunistliku Partei tegevust. Ta oli mitme artiklite ja dokumentide kogumiku, samuti "Eesti NSV ajaloo" 2. köite (Tallinn, 1963) peatoimetaja.[1]
Saat avaldas ligi 500 teadustrükist ja aimeartiklit, samuti memuaarkirjandust.[1]
Saadi karikatuurid ilmusid haruldases väljaandes, mida ei ole üheski raamatukogus – käsikirjalises poliitvangide häälekandjas Wangimaja Kiir, mis kõigile raskustele vaatamata ilmus Keskvanglas võrdlemisi perioodiliselt aastatel 1927–1933.[6]
Säilinud karikatuuride temaatika oli enamjaolt kitsalt kohaliku tähendusega ning ka tehniline teostus jäi küllaltki algeliseks, kuid see üritus väärib episoodina kohta Eesti karikatuuriloos[6].
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuni 2015. Vaadatud 31. märtsil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Art 80 Eesti NSV teenelise teadlase aunimetuse andmise kohta. Saat, Joosep Maksimi p. — akadeemik, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi vanem teaduslik töötaja. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, 7. veebruar 1969 Nr. 7 (172)
↑ 6,06,1Pilkaja, 2015 nr. 8, lk. 8 - Viljar Ansko - Akadeemik Joosep Saat - ajalehe Vangimaja Kiir karikaturist
Kirjandus
"Eesti nõukogude entsüklopeedia" Tallinn, 1968–1978, kd 7 (1975) lk 35
"Eesti entsüklopeedia" kd 14, lk 451
"Eesti Teaduste Akadeemia 1980–1985" Tallinn, 1986, lk 348
"Академик И. Саат – исследователь истории Великого Октября. Реферативный сборник" Тлн., 1977