Johannes Scotus Eriugena (ka Johannes Scotus Erigena, Johannes Scottus Eriugena; umbes 815–877), oli iiri teoloog, filosoof ja poeet. Ta on tõlkinud ja kommenteerinud Pseudo-Dionysiose töid.
Nimi
Eriugenaks kutsub ta ennast ise ühes teoses. 'Scotus' oli ladinakeelne sõna iirlase või keldi kohta. Scottuseks nimetati teda varajastes käsikirjades veel 11. sajandini. Vahetevahel on teda nimetatud ka Scottigenaks ('Iirlane').
Elulugu
Eriugena oskas väga hästi kreeka keelt, mis oli tollal Euroopas vägagi haruldane, ning seetõttu tegeles ta tõlketööga.
Eriugena oli sündinud Iirimaal, aga kolis hiljem, umbes 845, Prantsusmaale, kus kuningas Karl Paljaspea kutsus teda juhtima Palatinuse Akadeemiat. Kooli maine tõusis pärast Eriugena tulekut hüppeliselt. Filosoof ise oli kuninga soosingus ja viimase poolt väga respekteeritud. Malmesbury Williami jutustatud lugu illustreerib hästi kuninga ja Eriugena vahelist suhet. Kuningas olevat küsinud: Quid distat inter sottum et Scottum? (Mis eraldab joodikut šotlasest? Eriugena vastas: Mensa tantum (Ainult laud).
Ta jäi Prantsusmaale vähemalt kolmekümneks aastaks. Bütsantsi keisri Miikael III palvel, ca aastal 858, hakkas Eriugena tõlkima Pseudo-Dionysiuse töid ladina keelde, ja lisas neile ka oma kommentaare. Seega ta oli esimene, kes tutvustas Kreeka neoplatonismi Lääne-Euroopale. Need ideed omasid aga märkimisväärset mõju Lääne kristlikule teoloogiale.
Eriugena elu hilisemast poolest me ei tea peaaegu midagi. On küll lugu, mis räägib, et 882 kutsuti ta Oxfordi Alfred Suure poolt, kus ta olevat töötanud palju aastaid ja saanud abtiks, ning et ta pussitati surnuks oma õpilaste poolt, aga sellel lool ei ole ilmselt mingit vettpidavat alust ja ilmselt räägib see mõnest teisest Johannesest. Eriugena arvatavasti ei lahkunud kunagi Prantsusmaalt. Surmaajaks on millegipärast pakutud 887. aastat, aga väheste materjalide tõttu ei saa seda tõestada. Materjalide nappus ei luba ka oletada, kas tegemist oli ilmaliku (jurist) või vaimuliku (munk) haritlasega.
Teosed
Eriugena filosoofia on mõjutatud Augustinusest, Pseudo-Dionysiusest, Maximus Usutunnistajast ja teistest Kapadookia kirikuisadest ning on selgelt neoplatonistlik.
Esimene töö, millest teatakse, et see on Eriugena kirjutatud, oli armulauasakramendi kohta. See ei ole säilinud, aga arvatakse, et ta arendas seal edasi doktriini, et armulaud on ainult sümbol ja Jeesuse surma mälestamine. Hiljem mõisteti hukka selle Eriugena vaate jagamise eest Toursi Berengari, Prantsuse 11. sajandi teoloogi tööd. Eriugena eluajal aga tema õigeusklikkuses ei kaheldud, paar aastat pärast teose avaldamist valiti teda kaitsma vaba tahte dogmat disputatsioonis munga Gottschalkiga, kes pooldas predestinatsiooni. Teos mis disputatsiooni põhjal kirjutati, De divina praedestinatione, on säilinud, ning selle põhjal on arusaadav, miks Eriugenat õigeusklikkus seati kahtluse alla. Eriugena vaidleb küsimuse üle täiesti spekulatiivsetel alustel, ning alustab dispuuti selle aja kohta julge väitega, et religioon ja filosoofia on üldjoontes üks ja seesama asi. Veel tähelepanuväärsem on Eriugena käsitlus autoriteedist ja mõistusest. Raamatut ründasid Drepanius Florus, Lyoni toomhärra, ja Prudentius. Eriugena mõisteti hukka ka Valencia 855 ja Langres'i kirikukogudel 855 ja 859, kus tema argumente nimetati Pultes Scotorum ('Iiri puder') ja commentum diaboli ('kuradi leiutis').
Pseudo-Dionysiuse tõlge
Eriugena järgmine suur töö oli ladinakeelne tõlge Pseudo-Dionysiuse teoloogiast. Selle tellis talt Prantsusmaa kuningas Karl Paljaspea. See töö on samuti säilinud, ning ka fragmendid Eriugena kommentaaridest sellele. On vähetõenäoline, et tõlge Pseudo-Dionysiuse panteistlikest kirjutistest võis mõjutada Eriugena juba väljakujunenud usulist maailmavaadet. Raamat avaldati ilma et paavst Nicolaus I oleks seda üle vaadanud ja heaks kiitnud, see aga solvas viimast. Paavst käskis Karl Paljaspeal saata Eriugena Rooma ülekuulamistele või vähemalt visata ta välja oma õukonnast. Ei ole tõendeid, et seda käsku oleks järgitud.
Periphyseon
Pikemalt artiklis De divisione naturae
Eriugena peatöö, De divisione naturae (Periphyseon), mõisteti hukka Sens'i linnas paavst Honorius III poolt (1225), kes kirjeldas seda kui raamatut, mis "kubiseb ketserlike perverssuste madudest", ja Paavst Gregorius III poolt 1585, koosneb viiest raamatust. Raamat on dialoogivormis, põhjendused tuuakse süllogismina. Natura all ei mõtle Eriugena loodust, vaid universumit, kõike, kõikide asjade kõiksust, mis sisaldab eneses olemist ja mitte-olemist. See olemise ja mitteolemise ühtsus jaotub 4 erinevasse klassi: (1) See, mis loob ja ei ole ise loodud; (2) see, mis on loodud ja loob ise (3) See, mis on loodud ja ise ei loo; (4) see, mis ei ole loodud ja ise ka ei loo. Esimene on Jumal kui kõikide asjade algpõhjus ning viimane on Jumal kui kõikide asjade lõpp ja eesmärk, millesse loodud maailm lõpuks naaseb. Teine ja kolmas grupp koos moodustavad loodud maailma, mis on viis, kuidas jumal ilmsiks saab, jumal protsessis, Theophania. Teine on Platooniline ideede maailm ja kolmas on panteistlik/pandeistlik maailm, mis sõltub Jumala vahelesekkumisest. Seega on eristatud jumalikus süsteemis algus, keskpaik ja lõpp; jättes samas kõik need kolm üheks.
Mõju
Karolingide renessansi järgses madalseisus paistab Eriugena töö eriti silma. Ta töötas ajastul, kui nii filosoofia kui teoloogia olid langenud madalseisu - mitmesaja-aastase pimeda perioodi vältel ei olnud Eriugenale vastast ei teoloogias ega filosoofias.
Eriugena töö erineb oma mõtiskluste vabaduse ja julguse poolest, millega ta töötab välja oma loogilise, dialektilise süsteemi universumist. Seda saab pidada vahelüliks varasema neoplatonistliku filosoofia ja hilisema skolastika vahel. Eriugena jaoks ei ole filosoofia teoloogia teenistuses, vaid ta oli seisukohal, et filosoofia ja teoloogia vahel ei ole põhimõttelist erinevust. Eriugena jaoks on filosoofia või mõistus primaarne, religiooni autoriteet on aga sekundaarne, esimesest tuletatud. [viide?]
Tema mõju on küll suurem müstikute kui filosoofide seas, aga siiski taaselustus tänu temale mõneks ajaks filosoofiline mõtlemine, mis oli olnud magavas seisundis Lääne-Euroopas pärast Boethiuse surma.
Eriugena tööd taasavastati 1680. aastatel, veidi pärast Spinoza surma ta teosed ka avaldati. Panteistlikus/deistlikus filosoofias oli Eriugena jõudnud kaugemale kui enamik valgustuslikke filosoofe 17. sajandil.
