Ta on töötanud jahimajandis, geoloogilistel töödel puurijaabina, raudtee-ehitusel puusepana, raadio- ja telekorrespondendina ning rahvakunsti metoodikakeskuses toimetajana, osalenud etnograafilistel ekspeditsioonidel ja kogunud rahvaluulet.
1996. aastal valmis temast dokumentaalfilm. Eesti režissööri Valentin Kuigi filmis "Hääled" kajastatakse Aipini pürgimist Venemaa Riigiduumasse 1995. aasta detsembris.[1] Filmi linastusel Pärnu visuaalse antropoloogia festivalil osales ka Aipin ise.[2]
Samuti on Aipin osalenud Lennart Meri filmis "Toorumi pojad".[2]
Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1969. aastal. Ta kirjutab handi rahva elust ja valuprobleemidest. Alguses kirjutas ta emakeeles, handi keele Surguti murdes, aga kuna kirjandusinstituudis suudeti lugeda üksnes venekeelseid käsikirju, hakkas ta kirjutama peamiselt vene keeles. Tema jutte ja romaane on tõlgitud paljudesse Euroopa keeltesse.
Teoseid
Jutukogud
"Vana seedri varjus" (1986)
"Esimese lume ootel" (1990)
"Vandemurdja (1995, valikkogu)
Romaanid
"Handid ehk koidikutäht" (1990)
"Kustuva kolde ääres" (1998)
"Jumalaema verisel lumel" (2002, eesti keeles 2008, käsitleb Kazõmi ülestõusu)
Näidend
"Punane narta" (1991)
Ühiskondlik tegevus
Aipin on olnud Venemaa Föderatsiooni presidendi esindaja Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ja Venemaa Riigiduuma liige. Ta on Põhja, Siberi ja Kaug-Ida Põlisrahvaste Assotsiatsiooni esimees. Ta on välja töötanud Venemaa põlisrahvaste põhiõiguste deklaratsiooni projekti.
