Esimesed teated kunstnikust pärinevad 1319. aastast. Arvatavasti tuli ta kuningas Philippe VI, kes oli suure hulga illumineeritud raamatute tellija, teenistusse. Hiljem töötas Jean Pucelle ka Jean II Hea õukonnas[1]. On oletatud, et ta käis sajandi esimesel kümnendil Itaalias[2].
Stiil
Jean Pucelle lõi uue stiilisuuna 14. sajandi prantsuse raamatumaalis, ühendades teksti ja illuminatsiooni üheks terviklikuks pildiks, mis oli nii jutustav kui ka dekoratiivne. Tema stiili iseloomustavad teksti kaht veergu raamivad stiliseeritud lehtedega võrsed, mida täiendab drolerii ja mille sees ning ümber on rõõmsavärvilised natuuritruud taimemotiivid, putukad ja muud pisiolevused, linnud ja loomad. Lehekülgede allservas on vabalt komponeeritud figuraalsed stseenid, mis mõjuvad raamimatutena, kuid teksti sees paiknevad pildid on klassikaliselt neljakandilised.
Jean Pucelle'i mõjutajaks on peetud itaalia maalijate, eelkõige Duccio de Buoninsegna ja Giottotahvelmaale[2]. Neid jäljendavalt on inimesed Jean Pucelle'i miniatuuridel kujutatud lihtsalt ning hooned pole mitte pinnaline ornament, vaid figuure ümbritsevale ruumile on püütud anda sügavust – see oli tollases põhja pool Alpe loodud maalikunstis uus võte. Ka leiab tema maalitud nägudelt trecento maalikunstile iseloomulikku tundeväljendust. Pucelle'i värvigamma jäi ka rikkalikumates kujundustes malbelt tagasihoidlikuks ning ta kasutas muuhulgas vitraažikunstis juba tavaliseks saanud grisaille'd[1].
_Pucelles_001.jpg)
.jpg)
