Jaak Järv (17. aprill 1852 – märts 1920) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Järv sündis Vana-Suislepa vallas. Ta sooritas iseõppijana koolmeistri eksami ning töötas seejärel koolmeistrina Nõos. Pärast seda oli ta vabakutseline haritlane Viljandis ja Tallinnas. Tegi kaastööd ajalehele Sakala ning osales Eesti Aleksandrikooli liikumises.
Järv osales rahvuslikus liikumises ning andis 1882–1888 välja ajalehte Virulane.
1909. aastal läks Moskvasse tööle, hukkus Venemaal Samaara kubermangus 1920. aasta märtsis Djoma jõel jäämineku ajal.
Teoseid
- "Lillekimbukene", 1873, luuletused
- "Vallimäe neitsi", 1885, romaan
- "Mehised mehed", 1889
- "Ristitütar", 1891
