"J. Alfred Prufrocki armulaul" ("The Love Song of J. Alfred Prufrock") on T. S. Elioti 1910–1911 kirjutatud ja 1915. aastal ajakirjas Poetry avaldatud luuletus. Luuletus õnnestus avaldada alles pärast Ezra Poundi järjekindlat pealekäimist ajakirja toimetajale. Sellest sai Elioti esimene tuntust kogunud luuletus. 1917. aastal ilmus see luulevihikus "Prufrock and Other Observations". Seda peetakse modernistliku stiili meistriteoseks.[1]
Luuletuse struktuuri on mõjutanud Dante Alighieri teosed. Dante "Jumalikust komöödiast" on pärit ka luuletuse moto (Põrgu XXVII, 61–66). Luuletuses on mitmeid vihjeid Piiblile, William Shakespeare'i näidenditele "Kuningas Henry Neljas", "Kaheteistkümnes öö" ja "Hamlet" ning prantsuse sümbolistidele.
Luuletus on Prufrocki sisemonoloog kogemustest teadvuse voolu tehnika kasutamisel.
Eesti keeles on luuletus ilmunud Paul-Eerik Rummo tõlkes kogumikus "Ahermaa ja teisi luuletusi" (1999) ning Juhan Aru tõlkes ajakirjas Vikerkaar (nr 6, 2020, lk 1–5).
Viited
Välislingid
