2012. aastal valmis Jõgeval uus 550 mm kõrgune ja 150 m pikkune teedevaheline ooteplatvorm.[1] Jõgeval peatuvad Elroni reisirongid liinil Tallinn–Tartu(–Valga).
2015. aasta seisuga peatus Jõgeval umbes 18 reisirongi päevas.
Raudteejaamas asub kokku 6 rööpapaari ja 12 pööret, samuti võib jaamas toimuda kaupade rongidele ning neilt maha laadimine, mille tarbeks on eraldi olemas ka kaubaplatvorm. Lisaks kulgeb jaamast kaks haruteed tööstusterritooriumitele.[2]
Jõgeva linna tekkimises on ajalooliselt tähtis osa Tapa–Tartu raudteeliini ehitamisel 1876. aastal. Kuna rong peatus ka Jõgeval, mis toona kandis nime Laisholm, ehitati selle tarbeks puidust jaamahoone, mille ees peatus rong esimest korda 21. augustil 1876.[3] Ajutine liiklus algas 1876. aasta detsembris ning regulaarselt hakkasid rongid sõitma Tapa–Tartu liinil 1877. aasta suvel.[4] Jaam jäi avamisel Laiuse kihelkondaJõgeva mõisa maadele.
Jõgeva jaamahoone oli kirjelduste järgi kahekorruseline puitehitis. Alumisel korrusel paiknesid eraldi I ja II klassi reisijate ooteruumid ning nende vahel suur vaheruum. I klassi reisijate ooteruumi kuulusid köök, klosett ja puhvetipreili puhketuba. Vaheruumis asusid piletikassa piletiostuks ja kaubakontor kauba vormistamiseks. Lisaks kuulusid sinna veel jaamaülema tööruum, arhiiviruum ja lambikamber. Kelder asus ooteruumi all.
Teisele korrusele olid ehitatud korterid, mis kuulusid jaamaülemale ja jaama sandarmile. Jaamaülema korteri moodustasid köök ja kolm tuba ning sandarmi korteri köök ja tuba.[4]
Aastal 1923 vajas jaamahoone remonti, mille käigus muutus oluliselt fassaadi välisilme.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Jõgeva jaamahoone kujunenud kohalikule ja ka suurematele turgudele, näiteks Venemaale, oluliseks ekspordi kohaks. Läbi Jõgeva jaama veeti vilja, jahu, lina ja ka elusloomi. Kuna kaubavedu suurenes, sai sellest kasu ka linn ise. Ehitati 1903. aastal ju sellepärast praegusele peatänavale raudkivi killustikust kivitee.[4]
Jõgeva kujunes paikkonna kaubamajanduslikuks keskuseks, mis mõjutas ka Jõgeva jaama tähtsust.
2012. aastal rajati Jõgevale uus 150 m pikkune raudteedevaheline perroon.[6]
Kuni 2015. aastani oli Jõgeva ja Tartu vahel käigus ka tööpäeviti sõitnud Jõgeva–Tartu rongiliin, mis suleti väikese kasutajaskonna tõttu mai lõpus.[7]
Jaamahooned
Jõgeva esimene jaamahoone tagantvaates, 1930. aastad
Tänaseks on algsest vaksaliansablist säilinud kaks puidust raudteelaste elamut, mis on ühekorruselised. Ühes neist asub praegu Betti Alveri muuseum
1951. aasta algul[8] avati Jõgeval uus, rõhutatult pseudoklassitsistlike detailidega, üleliidulise tüüpprojekti järgi ehitatud kivihoone, mis Eestist on analoogne Jõhvi jaamahoonega. Hoonete arhitektuuris on stalinistlikule stiilile omaselt esile toodud pseudoklassitsistlikud detailid nagu kolmnurkfrontoon keskrisaliidi kohal, pilastrid, sümmeetrilisus jne. Jõgeva jaamahoone keskkorpuses paiknes suur ootesaal ning selle külgedel väike ootesaal ja baariruum.
Tänaseks on hoone renoveeritud, kuid mitte enam jaamahoone funktsioonis.[9][10]
Jõgeva linna endine jaamahoone, pildistatud idaküljelt, hoone ees on näha kunagise bussipeatuse jaoks loodud busside peatumise "taskud".Jõgeva jaam (2021)
Nõukogude perioodil oli raudteejaama idaküljel busside peatus, selle kõrval ka taksopeatus.[11]
Viimane silikaattellistest jaamahoone on ehitatud 1980. aastatel ja kasutusel tänini, hoone renoveeriti 1998. aastal.[12]
Suuremad õnnetused raudteejaama lähedal
1918. aasta 13. detsembril toimus kokkupõrge Jõgeva jaama lähistel Jõgeva poolt tulnud saksa sõjaväelaste ja Tartu poolt tulnud kaubarongi vahel. Kaubarongis viibisid ka mõned reisijad. Surma sai üks eestlane ja üks saksa sõdur. Vigastatute kohta on väga erinevaid andmeid, ulatudes vahemikku 8–50. Sakslaste rongis veeti ka hobuseid, kellest väidetavalt hukati 60 tükki vigastuste tõttu. Õnnetuse toimumise põhjuseks loeti sakslaste rongi masinisti tähelepanematust foori suhtes. Teise versiooni järgi ignoreerisid sakslased ka Jõgeva jaamaülema hoiatust, et Tartu poolt on tulemas rong, sest nad arvasid, et neid lihtsalt tahetakse takistada koju minemast.[13]
Ohvrite arvult teine Eesti alal aset leidnud rongiõnnetus juhtus Pedja jõe silla lähedal ööl vastu 3. juunit 1924. Tartu–Tallinna rong, mis asus teele Tartust kell 12 öösel, sõitis rööbastelt välja umbes 46. kilomeetril Tartust paar kilomeetrit enne Jõgeva jaama Painkülas. Vedur jooksis rööbastelt välja paremale poole ning vagunid vasakule poole kraavi. Vedurijuht paisati vedurist välja ning pääses seega kergemate vigastustega, kuid katlakütja hukkus. Posti- ja pakivagunitel polnud suuremaid purustusi, kuid neile järgnenud 5. vagun reisijatega purunes täielikult, sest sinna sõitis sisse 6. vagun, seega oli just selles vagunis kõige rohkem hukkunuid. Ülejäänud reisijate vagunid jäid rööbastele ning ei saanud suuremaid vigastusi. Kokku purunes kuus vagunit. Esialgsetel andmetel sai surma kümme inimest ja raskelt vigastada kuus, lisaks sellele oli veel hulk kergemalt vigastatuid. Paar päeva hiljem suri haiglas veel üks haavatu. Hommikul jõudsid Tartust ja Tallinnast kohale rongid arstide ja õdedega ning haavatud ja surnud toimetati Tartusse.[13] Õnnetuse põhjuste väljaselgitamisel jäi ametlikuks seisukohaks, et tegemist oli kellegi kuritahtliku tegevusega, kuigi versioone oli mitmeid. Nimelt olid õnnetuspaigal eemaldatud välised naelad, mis ühendavad relsse liipritega ja mis olid vähemalt kahe rööpa ulatuses liiprite seest välja tõmmatud ja asetatud kas liiprite otstele või nende vahele maha. Naelte eemaldamise oskusliku tehnika järgi järeldati, et seda sai teha isik, kes oli teetööga tuttav ja vilunud teeremondi tööriistade kasutaja. Kahtlustati ka alkoholi tarbinud raudteetööliste lohakust samal päeval aset leidnud teetööde ja kontrolli käigus ning isegi kommunistide rünnakut.[14] Kogu õnnetus põhjustas riigile kahju umbes 10 miljoni marga ulatuses.[15]
Suuremad põlengud raudteejaamas
1900. aasta 21. mail põles jaamahoone juures asunud kahekorruseline kasarmuhoone maani maha. Seal olevat asunud 11 raudteeametniku korterid. Ametnikud paigutati ajutiselt elama kohale toodud reisivagunitesse.[4]
1904. aasta 11. veebruari varahommikul avastati suur tulekahju Jõgeva raudteejaamas. Põleng oli tekkinud kivist depoohoones, mis oli kokku ehitatud veereservuaariga ning sellega koos põlesid ka mõned teenijate korterid. Samas hoones asusid veel hoiukamber ja kirjakogu. Jõgeva jaama meeste oma jõududest jäi kustutamisel väheks, seega kutsuti telegrammi vahendusel appi ka Tartu tuletõrjujad, kes jõudsid kohale umbes tunniga. Esimesena saabusid appi Laiuse, Voldi ja Kuremaa tuletõrjeseltsid. Tuli sai kustutatud kolme tunniga. Inimesed ega loomad õnnetuses kannatada ei saanud, kuid korterites olnud vara hävines täielikult ning sealsetele elanikele viidi ajutiseks peavarjuks reisivagunid. Rahaliseks kahjuks hinnati umbes 15 000 rubla.[4]
1941. aasta 23. juulil hävis ajalooline jaamahoone. Teadaolevalt oli tegemist süütamisega. 1941. aasta juulis kirjutati ajalehtedes, et jaamahoone süütasid ning jaama pöörangud lõhkusid punategelased hävitusrongilt. Sakslased olevat maha põlenud jaamahoone juurde pannud puust baraki, kus tegid tööd jaamaülem ja jaamakorraldaja, samuti müüdi pileteid. Nõukogude valitsus ehitas uue jaamahoone alles 1951. aastaks. Sama maja on seal ka praegu, kuid selles tegutseb nüüd kauplus.[4]
Jõgeva jaamaülemad
Simeon Teppich – esimest korda on jaamaülema nime mainitud 1886. aasta 12. mai Postimehes. Seal anti teada, et jaamaülem on vahetunud. Enne hr. Teppichi töötanud jaamaülema kohta andmed puuduvad.
Aleksei Oglobin – Johannes Nahkuri kirjalike mälestuste järgi olevat tegu olnud kõhna kehaehituse ja halli habemega heasüdamliku vene rahvusest meesterahvaga. 1908. aastal viidi ta üle Rakvere jaama ülemaks.
Mihhail Fjodorov – alustas tööd 1908. aastal. Umbes 45-aastane tumedajuukseline meesterahvas, kes ei kõnelenud eesti keelt.
Artur Kangur – sai uueks jaamaülemaks 1918. aastal. Töötas varem Puka jaamas ülema abina ning seejärel tuli 1912. aastal Jõgevale jaamaülema abiks.
August Viirand – alustas tööd jaamaülemana 1. veebruaril 1937. Väga staažikas raudteetööline – 1939. aastaks oli ta teeninud 42 aastat.
Jõgeva raudteejaam on olnud olulise tähtsusega paik mõlema nõukogudeaegse küüditamise ajal, olles üks suuremaid koondamispunkte Kesk- ja Lõuna-Eestis, kus komplekteeriti ešelonid küüditatutega.[16] Tänapäeval asub Jõgeva jaama kõrval asuvas pargis küüditatute mälestuskivi, mis avati 1994. aasta märtsis. Mälestuskivi tahvlil on kiri: "Siit algas kannatuste tee 14.06.1941, 25.03.1949".[17]
↑Merike Kask (2008). Jõgeva linna lugu. Jõgeva. Lk 5.
↑ 4,04,14,24,34,44,54,6Ülo Pärn (2011). Ettevõtete ja asutuste Jõgeva. Mälestuste Jõgeva: Kogutud mälestused II. Jõgeva: Betti Alveri muuseum. Lk 12–15, 20–21.
↑ 13,013,1Ülo Pärn (2015). Iseäralikke lugusid ja juhtumeid Jõgeva vanemas ajaloos (1876-1946). Mälestuste Jõgeva:Kogutud mälestused IV. Jõgeva: Betti Alveri muuseum. Lk 230.
