Isaak II Angelos (kreeka keeles Ἰσαάκιος Κομνηνός Ἄγγελος (Isaakios Komnenos Angelos); september 1156 – jaanuar 1204) oli Bütsantsikeiser aastatel 1185–1195 ja uuesti 1203–1204.
Tema isa oli Väike-Aasia väejuht Andronikos Dukas Angelos (u 1122 – pärast 1185), kes abiellus Euphrosyne Kastamonitissaga (u 1125 – pärast 1195). Andronikos oli Konstantinos Angelose ja Theodora Komnenose (s. 15. jaanuar1096/1097). Theodora oli keiser Alexios I Komnenose noorim tütar. Isaak oli niisiis kukutatud keisridünastia Komnenoste sugulane.
Andronikos I valitsusajal
Keiser Andronikos I Komnenose valitsemise ajal oli Isaak Angelos keiserlikus õukonnas mitmel tähtsal ametikohal, ent Andronikos pidas teda siiski tühjaks kohaks. Seetõttu ei osutanud keiser ka talle mingit tähelepanu. Samuti polnud keisril mingit põhjust Isaaki potentsiaalse konkurendina karta ja ta andis talle andeks kunagise osavõtu mässust.[1]
Väidetavalt ennustati 1185. aasta septembris Andronikosele, et 11.–14. septembrini saab tema jaoks kõige ohtlikumaks inimene, kelle nimi algab tähtedega "IS". Keiser hakkas aga selle peale naerma, sest niisugune jutt tundus talle täieliku absurdsusena. Seejuures ei tulnud tal isegi kordagi pähe kahtlustada Isaak Angelost. Andronikos arvas, et ennustus võib käia vaid Küprosel võimu haaranud Isaaki kohta, kes aga poleks kuidagi jõudnud nii lühikese ajaga pealinna.[1]
Keisriks saamine
Stephanos Hagiochristophoritese tapmine; u 1473. aasta Jean Colombe'i miniatuur
Eelpool mainitud astroloogide ennustus muutis ärevaks Andronikose ihukaitseülema Stephanos Hagiochristophoritese, kes otsustas igaks juhuks likvideerida Isaak Angelosest tuleneva võimaliku ohu ning ta vangistada. Pidamata Isaaki eriti ohtlikuks, läks ihukaitseülem tema majja vaid mõne kaaslasega, kuid Isaak, kellel polnud kaotada midagi, haaras ootamatult mõõga ja tappis sissetungijad. Seejärel põgenes ta Sophia katedraali ja palus varjupaika. Sealt mässama hakanud rahvas ta ka leidis. Nii et kui ihukaitsjate ülem poleks omal initsiatiivil otsustanud Isaaki arreteerida, siis vaevalt oleks sündmuste edasine käik viinud teda troonile.[1]
15. sajandist pärit illustratsioon Andronikos I Komnenose surma kohta. Originaal asub Prantsusmaal Bibliothèque Nationale'is
Isaak pöördus Hagia Sophias rahva poole, misjärel kuulutasid linlased ta 1185. aasta 12. septembril uueks keisriks. Teade toimunud pöördest pani Andronikose otsekohe tegutsema. Oli ju ikkagi tegemist julge ja esmapilgul lootusetuna näivatest olukordadest korduvalt välja tulnud mehega. Pikalt kaalutlemata ja vaid väikese palgasõdurite salgaga sisenes ta ootamatult linna ning hõivas keisripalee, kust lootis korraldada ja juhtida edasist võitlust. Kuid olukord linnas ei allunud enam tema kontrollile. Relvastatud rahvas piiras sisse Sophia katedraali ja nõudis Isaaki kroonimist ning patriarhil ei jäänudki midagi üle, tuli sellele nõudmisele alistuda. Andronikosest aga, keda alles paar aastat tagasi anuti troonile asuma, oli nüüd saanud üleüldise vihkamise objekt. Tema väikesearvuline salk purustati ja nii jäi tal loota ainult põgenemisele. Vene kaupmeheks maskeeritud Andronikos jäi ka põgenedes truuks oma nõrkusele – asudes laevale, võttis ta kaasa lisaks oma naisele ka uue kallima Agnessa. Kuid seekord oli saatus Andronikose vastu ja torm takistas tema teekonda ning Isaaki saadetud laevadel õnnestus põgenikud tabada.[2] Mõnede allikate väitel õnnestus Andronikosel siiski põgeneda ning ta suundus isehakanud Küprose kuninga juurde, ent need väited on väga ebatõenäolised.[3]
Andronikos vangistati ja sandistati. Isaak jättis endise keisri rahvamassidele piinamiseks. Andronikose lõppmäng leidis aset hipodroomil, kus ta alaspidi rippudes ka piineldes suri. Tema surnukeha jäi matmata ning jäi veel mitmeks aastaks avalikkusele nähtavaks.[4]
Angeloste dünastia
Isaak II isikus sai Bütsants enesele mitte ainult uue keisri, vaid ka uue dünastia, mille juured ulatusid Alexios I Komnenose aegadesse, kui küllaltki tagasihoidliku päritoluga Konstantinos Angelos abiellus keisri tütrega. See Konstantinos oli Isaak II vanaisa. Nii et naisliini pidi olid Komnenosed ja Angelosed sugulussuhetes, mis oli ka üheks põhjuseks, miks 1185. aasta septembri rahutuste ajal tõi rahvas troonile just nimelt Isaaki.[1]
Esimene valitsusaeg
Isaak II-t on peetud suhteliselt haritud meheks, kuid tal puudus igasugune anne riigi juhtimiseks. Tal polnud ka vähimatki südametunnistust ja tema sõna ei maksnud midagi. Samas oli keiser haiglaslikult kiindunud välisesse hiilgusesse. Näiteks polevat ta kordagi kandnud ühtesid riideid kaks korda. Söömiseks kasutas ta vaid pühitsetud anumaid, väites, et Jumalal ja valitsejal on niikuinii kõik ühine ja Jumal ei solvu tema peale. Riigiasjadega tegeledes polevat ta pöördunud mitte mõistuse, vaid kõikvõimalike tulevikuennustajate ja astroloogide poole. Kuid sellest keisri omapärast võib ka aru saada ennustasid ju astroloogid tema saatust õigesti.[1]
Isaaki valitsemisajal muutusid kõik ametid ostetavaks ja Niketas Choniatese sõnutsi keiser müüs neid "nagu juurvilja turul". Riigikassasse laekunud raha aga loobiti tuulde, keiser võis vastavalt tujule anda käsu mõttetu ehitise rajamiseks või ka suurte summade jagamiseks kerjustele.[1]
Isaaki valitsemisajal domineerisid riigi juhtimises kaks tegelast: tema emapoolne onu Theodoros Kastamonites, kes sai põhimõtteliselt kaaskeisriks ning juhtis riiki kuni surmani 1193. aastal; ja Konstantinos Mesoporamites, kes võttis pärast Theodorose surma juhtimise üle ning saavutas keisri üle veel suurema mõjuvõimu.[5]
Isaak II Angelos asus oma keisripositsiooni tugevdama dünastiliste abielude kaudu 1185. ja 1186. aastal. Tema venna Alexiose tütar Eudokia Angelina abiellus Serbia suurvürsti Stefan Nemanja poja Stefaniga. Isaaki õde Theodora pandi paari Monferratimarkii Konradiga. 1186. aasta jaanuaris abiellus Isaak III ise Ungari kuninga Béla III tütre Margaretiga, kelle nimeks Bütsantsis sai Maria. Ungari oli toona impeeriumi üks suuremaid ja võimsamaid naabreid. Lisaks tõi kasu Maria kõrge päritolu, sest ta oli seotud Kiievi, Püha Rooma keisririigi, Itaalia ja varasemate Bütsantsi dünastiatega.[6]
Välispoliitika
Isaaki troonile asumise ajaks oli Bütsantsi välispoliitiline olukord suhteliselt stabiilne. Juba Andronikose poolt organiseeritud sõjakäik normannide vastu viis mitme võiduka lahinguni ja mõnedki normannide juhid langesid bütsantslaste kätte vangi.[1] Isaak saavutas otsustava võidu Sitsiilia kuningaWilhelm II üle Demetritzese lahingus 7. novembril1185. aastal.[5] Kuningas oli 80 000 mehe ja 200 laevaga rünnanud keisririigi Balkani provintse Andronikos I valitsusaja lõpus. Sellega aga Isaaki edusammud ka piirdusid. Mujal oli Isaaki poliitika vähem edukas. 1185. aasta lõpus saatis keiser 80 galeerist koosnenud laevastiku Akkosse oma venda Alexiost vabastama, ent Sitsiila normannid purustasid laevastiku. Seejärel saatis ta 70 laeva Küproselee, et lahkulöönud provints eesotsas Isaak Komnenosega impeeriumiga taasühendada. Seegi katse ebaõnnestus normannide sekkumise tõttu. Seda sama laevastikku tõlgendati Pühal Maal ekslikult valesti kui toetust moslemite ja Saladini rünnakule.[7]
Bulgaaria tsaaririik 1185–1196
1185. aasta lõpus, 1186. aasta alguses puhkes Bütsantsi ülemvõimu vastu mäss Bulgaarias ning järgmise aasta kevadel oli keisririik juba faktiliselt sunnitud tunnistama Bulgaaria riigi iseseisvust.[1] Armee ülalpidamiseks ja dünastiliste abielude sõlmimiseks tuli riigis makse tõsta, kuid nende rõhuvus põhjustas 1185. aasta lõpus Valahhia-Bugaaria ülestõusu. Mäss viis teise Bulgaaria tsaaririigi moodustamiseni Aseni dünastia valitsemise all. 1187. aastal saadeti normannide vastu edukas olnud väejuht Alexios Branas bulgaarlaste vastu. Ent ta pöördus oma valitseja vastu ning üritas piirata Konstantinoopolit. Isaaki õemees Konrad purustas ta ning hukkas mässaja.[5]
1187. aastal sõlmis Bütsants lepingu Veneetsia vabariigiga, mille kohaselt tagas Veneetsia keisririigile kuue kuu etteteatamisega 40-100 galeeri ning vastutasuks sai vabariik soodsad kaubandustingimused impeeriumis. Kuna iga veneetsia galeer vajas 140 sõudjat, siis oli keisririigis umbes 18 000 veneetslast ka pärast keiser Manuel I pogromme nende vastu.[8] Üldiselt aga nõrgenes Isaaki valitsusajal kunagine võimas Bütsantsi laevastik. 1196. aastaks oli laevastikus vaid 30 alust.
Saladin ja Jeruusalemma langemine
Ristisõdijate riigis 1190. aastal. Punasega on märgitud riigid 1190. aastal, roosaga 1192. aastal
Kuid veelgi ärevam oli olukord Idas. 1180. aastate keskpaigaks olid kõik kristlaste valdused hommikumail sattunud Saladini piiramisrõngasse ning sultan vaid ootas ajendit, et vallutada Jeruusalemm. Ja lõpuks andsidki kristlased ise talle selleks ideaalse põhjuse. Jeruusalemma kuninga vasall vürst Renaud de Châtillon tungis, rikkudes Egiptuse ja Jeruusalemma kuningriigi vaherahu, kallale KairostDamaskusse liikuvale suurele karavanile, kus viibis ka sultani õde. Selle peale esitas Saladin kuningale nõude hüvitada kahjud, vabastada vangid ja karistada vürsti. Kuid kuningal poleks olnud isegi kõige parema tahtmise korral piisavalt jõudu oma isepäist vasalli korrale kutsuda ja nii saigi Saladin õigustuse vaherahu tühistamiseks ja sõjategevuse alustamiseks. 1187. aasta juulis said kristlased Hattini lahingus hävitavalt lüüa, kusjuures moslemeid soosis ka erakordselt palav ilm. Kasutades ära soodsat tuult, süütasid egiptlased rohu ja põõsad, mille tulemusel osa niigi kuumuses vaevlevaist rüütlitest lihtsalt lämbus suitsus. Jeruusalemma kuningas ja mitmed nimekad rüütlid, nende seas ka sõja provotseerinud Renaud, langesid vangi. Ning kui vürst keeldus astumast islami usku, raius Saladin tal isiklikult pea maha.[1]
1187. aasta septembris piirasid sultani väed Jeruusalemma ümber ja mõistnud peagi vastupanu mõttetust, avas väiksearvuline garnison 2. oktoobril linna väravad ning alistus. Kristlastel, kes suutsid 40 päeva jooksul ära maksta lunaraha, lubati linnast lahkuda. Kuid umbes 15 000 inimest ei suutnud seda teha ja nad müüdi orjusesse.[1]
Jeruusalemma langemine moslemite kätte muutis kardinaalselt jõudude vahekorda piirkonnas, mis viiski lõpptulemusena nii Isaak II hävinguni kui ka Bütsantsi keisririigi lagunemiseni.[1]
Kuuldus Jeruusalemma langemisest tekitas Läänes täieliku šoki ning väidetavalt olevat see teade isegi põhjustanud paavst Urbanus III (1185-1187) südamerabanduse ja surma. Järgmine paavst Gregorius VIII (1187) aga kutsus kristlikku maailma ristisõjakäigule Püha Linna taasvabastamiseks. Selle üleskutse võttis innukalt vastu Friedrich I Barbarossa, kes asetas ennast keisrina kogu Õhtumaa ürituse etteotsa. Temaga liitusid Prantsuse kuningas Philippe II Auguste ja Inglismaa kuningas Henry II. 1189, aastal surnud Henry asemel asus troonile ja ristisõja teele tema poeg Richard I Lõvisüda.[1]
Kuigi Isaak II-l oli formaalselt sama huvi mis Õhtumaade valitsejatel – vabastada Jeruusalemm – oli ta tegelikult kahe tule vahel. Juba varasematestki ristisõdadest tuttav olukord sundis keisrit pöörduma vanade meetodite juurde. Nõnda saadeti Friedrichi juurde saadikud abipakkumisega ja lubadusega varustada ristisõdalasi mõõduka raha eest toidumoonaga, teisest küljest aga üritati nende edasiliikumist igati takistada. Seejuures kujunesid Isaakil eriti pingelised suhted just nimelt Friedrichiga, kes ei tundnud mitte mingit sümpaatiat Bütsantsi vastu. Lisaks sõlmis Friedrich sõbralikud suhted Bütsantsi tolleaegse peamise vaenlasega Hommikumaadel – Ikonioni sultanaadiga. Kuna sultan oli ka vaenujalal Saladiniga, siis ta nõustus lubama ristisõdalased oma riigist takistamatult läbi. Kui siia veel lisada Saksa keisri läbirääkimised bulgaarlaste ja serblastega, siis on arusaadav, miks Isaak pidas kõikidest Lääne valitsejatest just nimelt Friedrich I Barbarossat Bütsantsile kõige ohtlikumaks.[1] Lisaks oli bütsantslastel veel hästi meeles varasemate ristisõdijate rüüstamised ja nende tekitatud kahjud.[9]
Euroopa, Vahemere maade ja Lähis-ida riigid Kolmanda ristisõja ajal ning ristisõdijate teekonnad
Mõnede allikate järgi sõlmis diplomaatiliselt väga täbarasse olukorda sattunud Isaak II liidulepingu ristisõdalaste peamise vaenlase Saladiniga. Nii kujuneski omapärane olukord, kus mõlemad kristlikud keisrid olid liidus islami valitsejatega. Liitude vahe seisnes vaid selles, et Isaaki liitlane oli Jeruusalemma anastaja.[1] Ajaloolane Jonathan Harris lükkab aga ümber oletatava liidu Isaaki ja Saladini vahel[9]. Igatahes, kui Friedrich jõudis Bütsantsi valdustesse, pidas ta kõige õigemaks lahenduseks ettejäävad linnad vallutada, et avaldada Isaakile survet.[1] Sakslased okupeerisid Philippopolise linna ning purustasid bütsantslaste 3000-mehelise armee, kes üritasid linna tagasi võtta.[10] Nii oli Isaak sunnitud 1190. aastal relvad maha panema ja lubama sakslased läbi oma riigi.[4] Lepiti kokku, et ristisõdijad ei rüüsta Bütsantsi linnu ja asulaid. 1190. aasta märtsis marssis Barbarossa Gallipolisse, et suunduda sealt Väike-Aasiasse.[11] Kahe keisri vastasseis lõppes kõigile ootamatult, kui Friedrich Barbarossa1190. aasta 10. juunil õnnetul kombel uppus. Saksa keisri ootamatu surm aga ei parandanud märkimisväärselt Bütsantsi olukorda. Seda enam, et samal ajal saadi ka korduvalt lüüa bulgaarlaste käest. Kõik need sündmused ei tulnud keisri populaarsusele kasuks ning üsna pea hakati tema ebaedu võrdlema taas meelde tulnud Andronikose saavutustega.[1]
Kukutamine
Järgmised viis aastat oli Bütsants pidevalt sõjas Bulgaariaga, kelle vastu Isaak isiklikult juhtis mitut sõjakäiku.[5] Kuigi algus oli paljulubav, ei toonud need ekspeditsioonid edu ning 1190. aasta ühel sõjakäigul pääses keiser napilt eluga. 1194. aasta Arkadiopolise lahingus tuli Bütsantsil vastu võtta jällegi üks suur kaotus.
1195. aasta kevadel läks Isaak koostöös Ungari kuningriigiga suure sõjaväe eesotsas järjekordsele sõjakäigule bulgaarlaste vastu.[1][5] Viibides parajasti vägede eelsalgas, sai ta teada, et peavägede laagris oli puhkenud mäss ja keisriks on kuulutatud tema vanem vend Alexios. Mingeid väljavaateid vastupanuks Isaakil polnud ja ta otsustas varjuda ühte kloostrisse. Kuid see teda ei päästnud – venna käsul torgati ta pimedaks ja saadeti Konstantinoopolisse vangistusse.[1] Teise versiooni järgi oli Isaak laagri lähedal jahil, kui tema vend 8. (või 9.) aprillil keisriks kuulutati.[4]
Teine valitsusaeg
1203. aastal, mil ristisõdijad olid saabunud taas Bütsantsi pealinna alla ning keiser Alexios III oli Konstantinoopolist põgenenud, tõsteti Isaak II Angelos 18. juunil taas troonile. Kongis olles oli aga pimeda keisri vaimne ja füüsiline tervis halvenenud. Haigest ja hingeliselt murtud mehest polnud enam mingit valitsejat. Kuidas ta olekski saanud sellises seisundis riigi juhtimisega toime tulla, kui ei suutnud seda teha isegi tervena ja nägijana. Nii veetiski keiser kogu oma teise valitsemisperioodi astroloogide ja ennustajate seltsis, kes toitsid teda teostamatute lubadustega peatsest nägemise taastumisest ja saabuvast võimust terve maailma üle.[1] Riiki asus tegelikult juhtima Isaaki poeg Alexios IV Angelos.[5]
Alexios IV, kes oli ristisõdijatele väga suuri summasid võlgu, ei suutnud oma kohustusi täita ning kaotas oma toetajad nii ristisõdijate kui ka alamate seas. 1204. aasta jaanuari lõpus kasutas mõjukas õukondlane ja ametnik Alexios Dukas Mourtzouphlos ära soodsat olukorda, mil pealinnas olid puhkenud ülestõusud, ning ta vangistas Alexios IV ja sai keisriks Alexios V nime all.[5] Isaak ei suutnud teist kukutamist üle elada ning suri 1204. aasta jaanuari lõpus. Tema poeg Alexios IV kägistati surnuks.[5]
Usurpaatorid
Mangaphasese münt
Isaaki valitsemisajal üritasid mitmed pretendendid Bütsantsi keisriks saada. Nende seas olid
Alexios Branas
Theodoros Mangaphas
vale-Alexios II
Basileios Chotzas; alustas Nikomeedia lähedal Tarsias keisrivastast mässu. Teda saatis esialgu edu, ent peagi võeti ta kinni, torgati pimedaks ning heideti vanglasse.[4]
Isaak Komnenos (Andronikos I Komnenose vennapoeg); põgenes vanglast ning varjus Hagia Sophia katedraali, kus ta asus rahvast mässule õhutama. Lõpuks tabati ta väljaspool katedraali kaitsvaid müüre. Isaakit piinati, et ta avaldaks oma kaasosaliste nimed. Selle käigus said tema siseelundid sedavõrd kahjustada, et ta suri järgmisel päeval.[4]
Konstantinos Tatikios; koondas salaja 500 vandeseltslast, kes varjasid ennast Konstantinoopolis. Esialgu õnnestus neil tabamatuks jääda, ent Konstantinos reedeti, vangistati ja torgati pimedaks. [4]
Kuvand ajaloos
Isaak II Angelose on ajalukku läinud kui üks saamatumaid keisreid, kes Bütsantsi on valitsenud. Tema kohta on öeldud, et ime pole mitte see, kuidas nii vilets keiser suutis püsida troonil terve kümnendi, vaid see, et isegi seesugune keiser ei osutunud Angeloste dünastia esindajatest kõige viletsamaks.[1]
Perekond
Isaak II esimese abikaasa Irene (ka Herina) nimi on leitud Speyeri katedraali, kus nende kahe tütar Irene on maetud, nekroloogiast. Abikaasa Irene oli aadlisoost.[12]
↑ 4,04,14,24,34,44,5Choniates, Niketas; Magoulias, Harry J. (1984). O city of Byzantium: Annals of Niketas Choniatēs (inglise). Wayne State University Press. ISBN0814317642.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ 5,05,15,25,35,45,55,65,75,8Chisholm, Hugh, toim (1911). "Isaac II. (Angelus)". Encyclopædia Britannica (inglise). Kd 14 (11 trükk). Cambridge University Press. Lk 858.
↑Burkhardt, Stefan (2016). "Between empires: South-eastern Europe and the two Roman Empires in the Middle Ages". Jaritz, Gerhard; Szende, Katalin (toim). Medieval East Central Europe in a Comparative Perspective: From Frontier to Lands in Focus (inglise). Routledge.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
↑Brand, Charles M. (1962). "The Byzantines and Saladin, 1185-1192: Opponents of the Third Crusade". Speculum. 37 (2). Lk 167–181.
↑Norwich, J. J. (1989). A History of Venice (inglise). Vintage. Lk 121. ISBN0679721975.
↑ 9,09,1Harris, Jonathan (2014). Byzantium and the Crusades (inglise) (2 trükk). London: Bloomsbury. Lk 140–141. ISBN9781780937366.
↑Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (inglise). Stanford, California: Stanford University Press. ISBN0-8047-2630-2.
↑Freed, John (2016). Frederick Barbarossa: The Prince and the Myth (inglise). New Haven: Yale University Press. ISBN978-0-300-122763.
↑Klaniczay, Gabor (tõlkinud Eva Palmai) (2002). Holy Rulers and Blessed Princesses: Dynastic Cults in Medieval Central Europe. Cambridge, England: Cambridge University Press. Lk 99-100.
↑Rodd, Rennell (1907). The Princes of Achaia and the Chronicles of Morea: A Study of Greece in the Middle Ages. Kd 1.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
.png)
.png)
