Infrapunaliides ehk IrDA-port (IrDA – Infrared Data Association) on infrapunasignaalide edastaja ja vastuvõtja.
Infrapunaliides on traadita side andmesidestandard. Infokandjaks on silmale nähtamatu infrapunavalgus ehk -kiirgus – sellel on pikem lainepikkus kui nähtaval punasel. Aastaid tagasi oli IrDa-port populaarne sülearvutitel ja mobiiltelefonidel, kuid tänaseks on Bluetooth selle enamasti välja vahetanud. IrDA miinuseks on eelkõige see, et mõlemad seadmed peavad teineteist „nägema“.
Infrapunaliides võimaldab andmeid edastada ilma kaabliteta.
Infrapunaliidese liigid spetsifikatsioonide järgi on IrPHY, IrLAP, IrLMP, IrCOMM, Tiny TP, IrOBEX, IrLAN ja IrSimple.[1]
Ajalugu
1993. aastal loodi Infra-red Data Association (IrDa). Selle ühingu eesmärgiks oli luua infrapunaliides, mille abil on võimalik andmeid edastada. Ühingul on üle 150 liikme ning sinna kuuluvad ka selliste juhtivate tehnikatootjate firmade töötajad nagu ACTiSYS, Microsoft, Sony, Nokia, Apple, AT&T, Compaq, Intel, Hewlett-Packard, Motorola, Toshiba, Hitachi ja paljud teised. [2]
Infrapunaliides ja selle süsteem on tänaseni veel arengujärgus ning seda ei saa veel ajalukku kanda.
IrDA
IrDA on mittetulunduslik organisatsioon, mis tegeleb standardite loomisega seadmetele, mis kasutavad infrapunasignaale informatsiooni edastamiseks ja vastuvõtmiseks. Kui ei oleks neid standardeid, võiksid erinevad ettevõtted toota seadmeid, mis kasutavad opereerimiseks samu signaale. See võib põhjustada signaali interferentsi ja mõjutatud seadmed ei pruugi õigesti töötada. IrDa-seadmed, ükskõik kas printerid või muud seadmed, suhtlevad valguslainete edastamise ja nende avastamise kaudu infrapunases spektriosas. Inimsilmale pole valgus infrapunases spektriosas nähtav. Infrapunavalgust näeme, kui kasutame selliseid abivahendeid nagu öise nägemise prille. Kuid me saame infrapunakiirgust tunda – me tunneme seda soojusena.
IrDA-l on standardid mitmele andmeedastuskiirusele (andmete hulk, mida seade saab saata või vastu võtta sekundis) vahemikus 115,2 kilobaidist kuni 16 megabaidini sekundis. Suhtlemine IrDA-seadmete vahel tugineb transiivrile – see on kombinatsioon saatjast ja vastuvõtjast. See tähendab, et IrDA-seadmed on võimelised saatma ja vastu võtma andmeid kasutades infrapunasignaale. Mikroprotsessorid nendes seadetes tõlgivad elektroonilisi käske (selliseid nagu printimistoimingud) infrapunalaineteks. Vastuvõttev seade tuvastab ja dekodeerib need lained, muutes need tagasi algseteks elektroonilisteks käskudeks.
Üldiselt
Liideste vahel peab kontakti saamiseks olema otseühendus.
Liideste vahel saab ühenduse luua, kui nende kaugus jääb vahemikku 0,1–1 meeter (seda saab suurendada, kui seadme võimsust suurendada).
Infrapunaühenduse kaudu printimiseks on vaja järgmisi elemente:
infrapunatransiivrit, mis on ühendatud arvuti (või mõne muu seadme) külge.
Infrapunatransiivrit, mis on ühendatud su printeri külge.
Mõnel printeril on sisseehitatud transiivrid. Ilma sisseehitatud infrapunatransiivrita printerid vajavad infrapunaadapterit. Tavaliselt ühendatakse adapter (vastavalt ühildumisele) kas jadaliidesesse või USB-liidesesse. Paljudel infrapunaadapteritel on lühikesed juhtmed, mille ühendatakse infrapunatransiiver adapteri pistikupesaga. See võimaldab kasutajal positsioneerida vastuvõtjat nii, et see on suunatud saatja poole.
See on üks miinuseid IrDA-tehnoloogia puhul: see tugineb vaatevälja paigutusele. Sest IrDA-seadmed kasutavad valgust, et edastada informatsiooni, nad vajavad töötamiseks segamatut teed edastaja ja vastuvõtja vahel. See piirang tähendab, et IrDA-printeriga ei saa printida sellest liiga kaugel olles või kui arvuti ja printeri vahel takistavad signaali levimist sein, uks või mõni muu selline takistus.
Teisest küljest, seni kuni kaks transiivrit ei ole tõkestatud, on IrDA-seadmed töökindlad ja turvalised. Nendega ei teki interferentsiprobleeme ja nad ei ole häkkeritele nii kerge saak nagu on muud juhtmevabad lahendused. Kuid nüüdseks on paljud tootjad IrDA-tehnoloogia Bluetooth-tehnoloogia vastu vahetanud.
Üheks infrapunaliidese suureks plussiks võib lugeda selle odavust. Võrreldes näiteks Wi-Fi-ga ei vaja infrapunaliides teab mis kallist riistvara (nagu Wi-Fi vajab ruuterit), piisab odavast USB 2.0 liidesega infrapunajagurist.
Turvalisus
Võrreldes Bluetoothi ja Wi-Fi-ga on infrapunaühendus turvalisem, sest ühenduse kaugus on alla meetri. Võrreldes Bluetoothi ja Wi-Fi-ga on see vahemaa väga väike ning erinevalt muudest andmesidevahenditest ei ole isiku enda teadmata võimalik teistel seda ühendust ära kasutada.[3]
