Printer on seade, mis esitab elektrooniliselt salvestatud dokumentidestteksti ja muid kujutisi füüsilisele andmekandjale, peamiselt paberile või ka nt plastmaterjalile. Enamasti kasutatakse printerit arvutiväljundseadmena, kuid nüüdisaegsed printerid suudavad lugeda infot sisseehitatud mälukaardilugeri abil otse mälukaardilt ja USB-pesa kaudu mälupulgalt, samuti suhelda vahetult digitaalkaamerate ja skanneritega.
Printer ühendatakse arvutiga enamasti USB-kaabli abil (varem ka Centronics-rööpliidese vahendusel). Võrguprinteril on Ethernetivõrgukaart või/ja Wi-Fi-ühendus, nii et seda saavad printimiseks kasutada kõik selles võrgus osalejad.
Kui printeriga on kokku ehitatud skanner, saab niisugust seadet – universaalprinterit ehk kontorikombaini – kasutada lisaks skannimisele (teksti jm kujutiste ülekandmisele paberkandjalt arvutisse) ka dokumentide kopeerimiseks ja paljundamiseks.
Printerid on mõeldud suhteliselt väikese arvu eksemplaride valmistamiseks, erinevalt trükimasinatest, mis võimaldavad trükivormilt kiiret ja odavat paljundust tuhandetes eksemplarides. Vastavalt nimetatakse polügraafilist paljundamist trükkimiseks ja printerist andmete väljastamist printimiseks.[1]
Printerite liigid
üheksa nõelaga nõelprinteri kirjutuspea
Printerite eelkäijad loodi 1980. aastail elektrikirjutusmasinate edasiarendusena. Kirjutusmasinaga, mille tähetüübid paiknesid sfäärilisel kuulpeal (IBM) või tähekettal (nt Brother), ehitati kokku lihtne arvuti, millel oli mõnerealine LCD-kuvar ja väiksemahuline (nt 32 kB) mälu.
Esimeseks laialt kasutatud printeritüübiks kujunes nõelprinter, mille kirjutuspea nõelakomplekt tekitab paberil kirjamärke läbi kopeerlindi.
Termoprinteris saadakse kujutis mehaanilise kontakti asemel paberi vastu surutud värvilindi punktkuumutusega. Termoprintereid kasutatakse senini näiteks kassaaparaatides.
Laserprinteris rakendatakse firma Xerox poolt paljundusmasinate jaoks 1970. aastail välja töötatud elektrograafilist menetlust. Kujutis luuakse paberile järgmiste etappide kaupa:
prinditavad andmed salvestatakse lehekülgede kaupa printeri mällu;
printeri keskse elemendi – trumli – valgustundlikule kihile antakse kõrgepingelise elektroodiga ühtlane elektrostaatiline laeng;
laserikiirega, mida liigutatakse peeglite, prismade ja läätsede süsteemi abil edasi-tagasi, kirjutatakse pöörleva trumli elektrostaatilisele pinnale punkt-punktilt prinditava lehekülje kujutis;
trumlile pihustatakse toonerit (värvipulbrit) ja värviosakesed tõmbuvad elektrivälja mõjul laseri poolt säritatud punktidesse;
tooner kandub trumlilt paberile, millele on antud eelnevalt kõrgem elektrostaatiline potentsiaal kui seda on trumlil;
paber lastakse läbi 200 kraadini kuumutatud rullide vahelt, mille tulemusena värvipulber sulades kinnitub paberile ja print muutub veekindlaks.
LED-printer
LED-printerid töötavad samal põhimõttel kui laserprinterid, kuid laseri ja peegliga kirjutusseadist asendab LED-liist, mille kuni 10 000 valgusdioodi kannavad prinditavat kujutist trumlile korraga kogu rea pikkuses (mitte punkthaaval nagu laseri abil). Niisugune kujutise ülekande sõlm on kompaktsem (vähem liikuvaid osi) ja odavam toota; peamiseks puuduseks on mõnevõrra madalam prindikvaliteet.
Tindiprinter (jugaprinter) tekitab kujutisi prindipea peentest düüsidest pritsitavate mikroskoopiliste tindipiiskadega (piisa maht 1–2 pikoliitrit). Ettenähtud lahutusvõime tagamiseks vajalik arv düüse on paigutatud ritta.
Tindi (värvi) imemist düüsi ja selle pritsimist juhitakse enamikus (Epsoni jt) printerites sel teel, et elektrivälja abil muudetakse piesokeraamilisest materjalist düüsi ristlõiget. Prindipea võib kuuluda tindipadruni juurde (nt Hewlett-Packardi toodetes) või olla printeri osa (nt Epsonil).
Tindiprinditud kujutis pole veekindel.
Fotoprinter
Fotoprinteriks võib olla kvaliteetne tindiprinter, kusjuures kasutatakse erilist tinti (kuni kuues padrunis) ja eripaberit (kartongi). Spetsiaalne fotoprinter on võimeline ka fotosid skaneerima ja kopeerima, samuti printima üle lehe (ilma valgete äärteta).
Virtuaalprinter
Paberile printimise asemel on võimalik fail salvestada virtuaalprinteriga arvutisse PDF-vormingus. Nii on otstarbekas printida tekstist ja piltidest koostatud dokumenti, sest siis püsib see täpselt algsel kujul (ka näiteks e-kirjaga saates). Sellise virtuaalprinteri lisab vabavaraprogramm (nt PDFCreator) arvutis printerite loetellu; kasutajaliides on samasugune kui tavaprinteril.
3D-printer ehk kolmemõõtmeline printer on seade esemete valmistamiseks digitaalse 3D-mudeli (CAD-andmefaili) järgi. Materjalina on võimalik kasutada näiteks plasti, metalli või klaasi, enamasti pulbrina. Printimispea sulatab materjali ja katab pinna etteantud osad rida-realt õhukese kihina. Materjali kõvastumise järel kantakse peale järgmine kiht; ese moodustub seega järk-järgult õhukestest kihtidest.
Omadusi
Kõik tindiprinterid ja kallimad laserprinterid annavad värvilise kujutise. Kolme värvaine (tsüaansinine, purpurviolettpunane, kollane) eri vahekordades segamisel on võimalik tekitada kõik värvitoonid, sealhulgas halltoonid mustast valgeni). Puhta musta tooni saamiseks lisandub neljandana must värvaine (värvimudel CMYK, cyan-magenta-yellow-black).
Printeri lahutusvõimet (resolutsiooni) väljendatakse punktides tolli kohta (dpi, dots per inch ). Üldiselt on see rõht- ja püstsihis ühesuurune ja jääb enamasti vahemikku 300–1200 dpi, fotoprinteritel võib aga ulatuda mitme tuhandeni. Teksti korraliku kvaliteediga printimiseks piisab eraldusvõimest 300–600 dpi (võrdluseks: 0,25 mm suuruste pildielementidega kuvariekraanil mahub 1 tollile 25,4 : 0,25 ≈ 100 punkti). Koos suurema eraldusega kasvab tindi- või toonerikulu ja printimisaeg, nt lahutuse kahekordistamisel kuni neljakordselt.
Printimise kiirust mõõdetakse minutis prinditavate lehekülgede arvuga (ühik ppm pages per minute). Printeri andmestikus näidatud sellekohane arv (nt 20 ppm) kehtib keskmise tihedusega must-valge teksti korral, piltide ja eriti värvifotode printimiseks kulub mitu korda rohkem aega ning prindimaterjali.
Kahepoolse printimise funktsiooni korral prinditakse ühe printimistsükli käigus paberi mõlemale poolele ja niiviisi saab vähendada paberikulu. Niisugune printer on suurem ja aeglasem, sest paberi liikumisteekond printeris on pikem.
Võimsustarve on laserprinteril küllaltki suur – 250–400 W (sisselülitamisel voolutõukena veelgi suurem); tindiprinteri võimsustarve on suurusjärgu võrra väiksem (15–25 W). Paljudel tindiprinteri mudelitel pole võrgulülitit, nii et nad jäävad ootelolekusse, tarbides pidevalt mõnevatist võimsust.
Lehekülje hind on materjalikulu arvestades laserprinteri kasutamisel kuni kümme korda madalam kui tindiprinteri korral.
