Ašoka samba kapiteel (250 eKr), mida on kujutatud ka tänapäeva India embleemil
Religioosses kunstis on arhitektuur ja skulptuur lahutamatult seotud. Jumaluse või pühaku kuju on austusobjekt. Reljeefid kujutavad sageli õpetlikke või mütoloogilisi stseene. Dekoratiivsed on templireljeefide taime- ja loomamotiivid.
Hindustani poolsaare kõige varajasem skulptuur pärineb Induse kultuurist (3300–1700 eKr) tänapäeva Pakistani alal. Tuntuimad näited on kivist ja pronksist kujud, ehkki valdav osa leide on keraamikast ning kivist pitsatid loomade ja jumalate kujutistega.
Induse kultuuri ja budistliku perioodi vahelisest ajast on säilinud vähe skulptuure.
India monumentaalse kiviskulptuuri algust seostatakse Ašoka valitsemisajaga (270–232 eKr). Ašoka püstitas Maurjate riigi aladele nn Ašoka sambad, kuhu raiuti valitseja korraldused ja budistliku mõtte alused ning kapiteelil paiknes sümboolne loom (enamasti lõvi).[1] Varajastel budistlikel stuupadel, eriti Sanchis, on säilinud palju reljeefe, mis arenesid tõenäoliselt välja puidupõhisest traditsioonist.
Varajases India kunstis on budistlikud ehitised sageli kaunistatud stseenidega džatakatest ehk jutustustest Buddha varasematest eludest kuningate, ministrite, kaupmeeste või loomadena. Buddha ennast inimese kujul ei kujutatud, sest see oleks tähendanud tema tagasitoomist nirvaanast. Ta esineb kaunistustes erinevate sümbolite näol, näiteks ratas on õpetuse käimalükkamise sümbol[2]. Esimesed inimkujulised Buddha kujud, mis loodi kahes kunstikeskuses Gandhāras ja Mathuras (tõenäoliselt esimesena Gandhāras), pärinevad umbes 2. sajandist pKr[2]. Gandhāra skulptuuris võis see motiiv tekkida kreeka ja pärsia mõjude tõttu. Buddha hakati kujutama laineliste juuste, lõdva rüü, sandaalide ja akantuse motiiviga. Kreeka mõju on kõige tuntavam seisva Buddha riietuses ja näoilmes, seevastu istuva mediteeriva kuju kompositsioon ning ikonograafilised detailid on selgelt indialikud. Hellenismist mõjutatud Gandhāra kunstil, mis levis koos budismiga Sise-Aasiasse, ei olnud India enda kunsti arengu seisukohast tähtsust, küll aga Mathura koolkonnal, mis lõi puhtas India stiilis kultusekujusid kõigile India usunditele. India idarannikul Amaravatis õitses samal ajal kolmas kunstikoolkond. Amaravati stiil pani alguse Buddha kujutamisele Sri Lankal ja Kagu-Aasias. Džatakate motiivid jäid reljeefkaunistustel harvemaks ning rohkem rõhku hakati panema tähtsatele sündmustele Buddha elus, näiteks tema sünnile, elule lossis, askeesile ja esimesele jutlusele. Mahajaanabudismis ilmusid uued ikonograafilised vormid. Tähtis roll on seal teistel budadel, näiteks Amitābhal ja bodhisattvatel. Järgnevatel sajanditel kujunes klassikaline Buddha kuju. Buddhat kujutatakse jutlustajana seismas või siis lootoslillel erinevates asendites (aasanates), käed sümboolsetes asendites (mudra).
Tantrismi areng nii hinduismis kui ka budismis tõi religioossesse kunsti uusi motiive. Budasid ja bodhisattvaid hakati kujutama embuses oma naiseliku vastega, oma šaktiga.
Samal ajal Buddha kuju ilmumisega 1. sajandi paiku pKr hakati kujutama džainismi rajajat Vārdhamāna Mahāvīrat inimese kujul. 24 tirthankarat (vaimset juhti) eesotsas Mahāvīraga on džainistlikes templites kesksed figuurid. Kujud on tavaliselt alasti, kord seisvad, kord jalad risti istuvad. Nende ikonograafilised tunnused on püsinud muutumatutena umbes 2. sajandist pKr. Džainistide templid on sageli lihtsamalt kaunistatud kui hinduistide templid. Tohutu maamärgina seisab 19 m kõrgune askeet Gommata kuju Indragiri mäel. See on kaljusse raiutud 985. aastal.
Hinduismi tähtsamate jumaluste Višnu, Šiva ja Durga kujud ilmusid esimestel sajanditel pKr. Tavaliselt on neid kujutatud rohkem kui kahe käega. Mitu jumalat võivad sulada kokku üheks, näiteks Harihara, mille vasak pool on Višnu ja parem pool Šiva. Šivat kummardati sümboolsel kujul lingana juba enne Kristuse sündi. Pärast 3. sajandit pKr toodi hinduismi panteoni uusi jumalaid visuaalsel kujul ja jumalate iseloomulikuks atribuudiks sai vāhana 'ratsu'. Višnu vāhana on müütiline lind Garuda, Šiva vāhana on sõnn ja jumalanna Durga vāhana on lõvi. Jumalate kujud ja reljeefid mütoloogiliste stseenidega on kultuseobjektid ning ühtlasi templite kaunistused. Spetsiaalsetes käsiraamatutes (šilpašastrates) on antud üksikasjalikud juhised, kuidas iga jumalust tuleb kujutada (proportsioonid, käeasendid, sümbolid).
Guptade ajastu hõlmab kunsti, mis kujunes Guptade riigis ajavahemikul 300–480 pKr. Guptade ajastust on säilinud peaaegu ainult religioosne skulptuur ja seda peetakse Põhja-India kunsti klassikaliseks kuldajastuks. Tollal tekkis hinduistlikule kunstile omane kivipõhine raidkunst. Ka budistlik ja džainistlik skulptuur arenesid hoogsalt. Guptade skulptuuri peamised keskused olid Mathura ja Sārnāth, kust see levis muudele Põhja-India aladele. Guptade ajastu skulptuuri iseloomustavad harmoonilised kehaproportsioonid.
Tšolade dünastia pronksskulptuur: Šiva. 10. või 11. sajand, Tamil Nadu
Guptade ajastule järgnenud keskaegse skulptuuri tuntuimad näited on Tšandelade dünastia ja Pallavate dünastia kunst. Tšandelade dünastia ehitatud Khajuraho templid pärinevad 9.–11. sajandist ning on kuulsad oma rikkaliku skulptuuri poolest.[3] Hinduistlikud ja džainistlikud skulptuurid kujutavad igapäevaelu, mütoloogiat ja religioosseid põhimõtteid sümboolsel kujul.
Lõuna-India skulptuuris kerkis 3.–9. sajandil esile Pallavate dünastia kunst. Tuntuim näide on Mahabalipurami kaljuseintesse raiutud templid (600–700 pKr), kus on säilinud sadu skulptuure ja reljeefe. Pallavate kunstis valitsenud stiili jätkas Tšolade dünastia (850–1150 pKr), kelle kunstis on tuntud hinduistlik pronksskulptuur.
Varauusajal valitsesid suurt osa Indiast moslemid, kes skulptuuri ei viljelenud ja lasid hävitada suure osa olemasolevast religioossest skulptuurist. Siiski jätkati skulptuuri loomist, eriti Lõuna-India templites, näiteks Ranganathaswamy templis 17. sajandil.
Briti koloniaalvõimu ajal püstitati linnaväljakutele kuninganna Victoria, kuningas George V ja India kindralkuberneride monumente. Pärast India iseseisvumist valdav enamik neist eemaldati ja viidi muuseumidesse. Siiski on mõned kujud ka oma algses asukohas säilinud, näiteks kuninganna Victoria kuju Bengalurus.
Viited
↑James Coffin Harle (1994). The Art and Architecture of the Indian Subcontinent, 2nd edn. Yale University Press. Lk 22–24.
↑ 2,02,1Pramod Chandra (1985). The Sculpture of India: 3000 B.C-1300 A.D. Cambridge: Harvard University Press. Lk 28.
