Gandhāra on ajalooline piirkond Loode-Indias, tänapäeva Pakistani ja Afganistani territooriumil.
Gandhāra oli Pärsia riigi osa. 4. sajandil eKr vallutas selle Aleksander Suur. Hiljem sai sellest India ja Kreeka kultuuri kohtumispaik. 3. sajandil eKr oli see Ašoka riigi osa. Esimesed sajandid pKr, kui Gandhāra oli Kušaani riigi osa, oli piirkonna õitseaeg.
Gandhāra on tuntud mahajaana olulise levikualana esimestel sajanditel, mil Gandhārast kujunes Kušaani riigi keskus. Sel ajal rajati Gandhārasse hulgaliselt templeid ja kloostreid ning seal õitsesid mitmed budismi koolkonnad, eriti sarvastivaada. Gandhāras olevat umbes 100. aastal toimunud Kaniška I patroneeritud neljas budismi suurkogu.
Juba enne budismi sinnajõudmist oli Gandhāra piirkond, kus puutusid kokku erinevad tsivilisatsioonid: India, Kreeka-Baktria ning Kesk- ja Sise-Aasia, viimase vahendusel ka Hiina. See lõi tingimused aktiivseks kultuurivahetuseks, tänu millele kujunes seal budismi mõjukaim skulptuurikoolkond.
Gandhāra koolkond, mille esimesed mälestised pärinevad 2. sajandist eKr, ühendas Kreeka raidkunstile omase meisterliku inimkeha kujutamise budismi ideedega. Selle tulemusel sündis buddhade ja eriti bodhisattvate inimkujulisena kujutamise traditsioon, mida varasemas budistlikus kunstis ei viljeldud. Gandhāra kunst mõjutas oluliselt India ning Sise- ja Ida-Aasia budistliku skulptuuri arengut.[1]
