Lääneanakardi vili on akažuu (portugali keeles caju [kažuu]. Tavaliselt peetakse ja nimetatakse viljaks ovaalset kuni pirnikujulist rüüsvilja, mis areneb õiepõhjast ja koosneb viljaraagudest. Seda nimetatakse akažuuõunaks ehk kašuõunaks. Rüüsvili kujutab endast kollast ja/või punast ploomi- või pirnisuurust (läbimõõt 5–11 cm) moodustist. See on magushapu ja mahlakas ning seda süüakse toorelt.
Taime tegelik vili on ligikaudu neeru- või poksikindakujuline luuvili, mis kasvab rüüsvilja otsas. Luuvili kasvabki kõigepealt, seejärel tekib õieraost rüüsvili. Tegeliku vilja sees on üksainus seeme, india pähkel. See seeme ei ole botaanilises mõttes pähkel, kuigi vilja ennast peavad mõned botaanikud pähkliks. Seemet ümbritseb kahekordne koor, mis sisaldab söövitavat fenoolvaiku. Mõned inimesed on nakarde vastu allergilised, kuid nakrad on vähem sagedane allergeen kui mõned muud pähklid.
Kasutamine
Tervisepoodides on saadaval toornakraid, mis on ainult keedetud, mitte röstitud ega pruunistatud.
Aasia köögis on nakarde kasutamine toiduvalmistamisel laialt levinud, näiteks valmistatakse kana nakardega. Samuti tehakse nakraist maapähklivõi sarnast määret. Nakrad on väga õlirikkad ja neid lisatakse ka teistesse pähklivõidesse, et nende õlisisaldust tõsta.
Nakrad on levinud näksid ja nende rikka maitsebuketi tõttu süüakse neid sageli paljalt, kergelt soolatatuna või suhkurdatuna. Neid kaetakse ka šokolaadiga, ent nad on sarapuupähklitest ja mandlitest kallimad ning seetõttu neid kompvekkides üldiselt ei kasutata, välja arvatud mõne erilise hõrgutisetootja toodangus.
Seemnete toodang, toiteväärtus ja biokeemiline koostis
Toodangu tabelis on antud andmed puhastamata seemnete kohta, ülejäänud tabelites on andmed puhastatud ja kuivatatud seemnete kohta.
